Ega siin pole midagi salata. Ma imetlen ja vaatan Marianne töid juba aastaid ja no kaua sa siis vaatad ja närid küüsi. Tahaks ju ka proovida. Nagu nende proovimist vajavate asjadega ikka on, siis mingit tõuget on selleks alati vaja. Ma ju oskan iseenesest heegeldada ja kui ma veidi mõtleks, pusserdaks ja uuriks, siis saaks tehtud igasuguseid asju, aga…või sa siis sedasi teed.
Ühel päeval õnneks Marianne koos Nipiraamatuga reklaamis välja oma prosside tegemise kursuse. Ojee, vaatasin kohe järgi, et haruldaselt sobiv päev. Ükskordki ometi õnnestub siit peale tööd saada Tallinna nii, et kusagile kuhu huvi minna, ka kohale jõuab. Tegemist oli minu puhkuse – eelse viimase tööpäevaga ja võimalusega pisut varem ära minna. Nii pakkisime siis Kirkega oma seitse asja juba eelmisel õhtul kokku ja nii nagu ma koju kimasin, võtsime kotid ja leekisime rongi peale kollane jutt järel. Miks kollane? No ikka sellepärast, et see on rõõmu ja päikese värv ja mis muud, kui puhas rõõm on teadmine, et ei pea nüüd 3 !!! nädalat oma nägu tööle näitama ja selle ajaga saab NII PALJU huvitavat teha, kasulikku teha. Jah, ka palju tööd teha, aga teistsugust tööd. Ühesõnaga kõike seda, mida ise teha tahan ja tahame. Ega seal tööl pole ka ju otseselt midagi viga, aga elus on palju muudki, peale kellast kellani kestva palgatöö. Vot nii oli selle asjaga. Ja asjad olid meil pakitud sellepärast, et käisime sel nädalalõpul kodunt pikemalt ära. Jõudsime veel nii Helsingisse kui Narva.
Ühesõnaga, sõitsime linna ja jalutasime jaamast kohe toimetusse. Toimetuse maja on mulle tuttav koht, seega midagi otsida polnud vaja. Kohale jõudsime esimestena ja mõne aja pärast oli ka Marianne kohal ja tema nägemise üle oli mul väga hea meel, sest noh jah, nagu ta ütles, Kirke…viimati kui ma sind nägin, olid sa niii pisike alles :D Ühesõnaga me polnud ammu kokku saanud.
Ootevalmis tuba
Ja siis tuli Marianne suurte hunnikute lõngadega. Lõngu pole kusjuures kunagi liiga palju, sest lõpuks juhtub ikka nii, et seda päris õiget tooni pole, mida vaimusilmas endale ette kujutad.
Kõigepealt uudistasime Marianne enda tehtud imelisi prossikesi
Kuna Kirkele ma ütlesin kohe, et seekord tema katsetada ei saa ja ma teinekord õpetan teda ise, siis mis tal üle jäi. Käis ja pildistas endale prosse üles :)
Ma nüüd täpselt üle ei lugenud, aga vist oli meid seal ümber laua 8 naist, kellele Marianne oma kaunite prosside saladusi varrukast puistas. Meie andeka õpetaja sõnutsi käib muidugi kõik sipsniuhhti ja lihtsalt, aga…no eks ikka natuke tuleb nokitseda. Kohe kolm tundi nokitsesime seal. Valmis saime ka. Nüüd teen võib olla mõne prossi vahest veel valmis.
Minu pross valmis pärlite pealetikkimiseks
ja valmis ta sai
Eks kui ma nüüd järgmist teha üritan, pean hakkama meenutama, kuidas ma ikka mida tegin, aga küllap see kõik vajalikult hetkel meelde tuleb.
Kursuse lõppedes läksid naised laiali, Marianne sokutas oma koti kaasa auto peale ja siis me läksime kolmekesi koos tipatapa Balti jaama ja sealt trolliga Mustamäele. Marianne oma peatuspaika ja meie Risto juurde. Saime veel mõnusasti jutustada.
Kosutav ja mõnus puhkuse alguse õhtupoolik oli. Ja see õige tunne, et sel algaval kooliaastahooajal peaks rohkem pühendama aega uute asjade õppimisele.
Suvel on blogipostituste kirjutamine tõeliselt keeruline, sest lihtsalt puudub selleks aeg. Kirjutan neid enamasti siis kas üsna öösel või nagu täna….laps teeb süüa :P ja mul avanes planeerimatu vaba hetk enne sööki. Alustasin just kokkamist, kui laps tuli tuppa ja arvas, et ta teeb ise. No mis mul ikka selle vastu olla sai. Kartul oli keema pandud, juurviljakotletite tainas valmis. Tips praadis siis kotletid ja tegi valmis värske salati. Käisin vaatasin, osalt juba toit taldrikutelegi serveeritud. Nõud pestud ja kapipealne korras. Nii võib veel asjagi saada, kui külm enne jaani ära ei võta :P
