Olengi jõudnud järgmise Helsingi postituseni. Paraku vaatasin, et ühte korda see ikkagi ei mahu. Mis teha – on nii, siis on nii.
Sel korral plaanisime minna reisule kolmekesi. Mina, Kirke ja minu sõbranna hirmus kaugest ajast, Inge. Ingega me kunagi noorukestena sattusime mõlemad ühte kohta tööle peale kooli ja sealt alates me üksteist tunnemegi. Kuna meil on ühisteks huvideks nii käsitöö, kui fotograafia, siis juttu jagub meil alati kauemaks ja koos on mõnus seigelda. Kumbki pole meist vinguviiul ja see teeb reisimise eriti mõnusaks. Ok, Kirke ka pole virinakott, täiesti mõnus ja arvestatav reisisell.
Meie sõitsime eelmisel õhtul Risto juurde linna ja läksime hommikul siis Mustamäelt sadamasse. Olime juba vapralt chek in-i sabas, kui Inge tuli – tema saabus rongiga ja minumeelest ta veel pisut nagu alles tukkus :P Eks ärkamine oli väga varajane Raplast esimese rongiga tulles. Laevas õnneks avanes tal võimalus pisut tukastada. Kirke jooksis meil pidevalt kusagil ringi ja meie logelesime oma istekohtadel. Istekohti muide, oli tõeliselt keeruline sel hommikul laevas leida. Sellist asja polnudki ma veel kogenud. Ei tea, kust see rahvas oli lahti lastud ja kusjuures kõige enam oli kosta just vene keelt. Õhtul tagasi tulles oli õnneks laevas kõvasti vähem rahvast ning hea ja rahulik olla.
Ühesõnaga mingi aeg jõudsime Helsingisse ja erinevalt eelmise päeva väga mõnusast ilmast võttis meid vastu pilves, kerge vihmasabinaga ja meeletu tuulega linn. Noh, meie pole papist tüdrukud ja olime kenasti ennast selleks ette valmistanud. Õhukesed kilemantlid kotist välja ja minekut. Kusjuures see oli arukas otsus, sest vihmavarjudega inimesed olid päris koomilised, kui nendega opereerida püüdsid sellise vinge tuulega. Lisaks annab kilemantel võimaluse hoida käed vabad.
Sadamas kõndisime veidi maad edasi ja läksime otsejoones praamile, mis viis meid Suomenlinna.
Mina olin seal varem umbes 4 aastat tagasi tiiru käinud. Kirkele ja Ingele oli see esimene kord. Mõnus saarel asuv kindluslinnake on huvitavate ehitistega ja erinevate võimalustega turismipaik, mida kindlasti tasub külastada. Looduslikult kaunis ja tegemist jagub seal palju enamaks, kui üheks päevaks. Ei jõudnud meiegi selle ühe korraga seal kõike läbi tuuritada, jäi midagi ka järgmisteks kordadeks.
Merel oli parasjagu mingi lahe purjetamisvõistlus mida me siis mõnusalt praami aknast jälgisime ja läbi vihmast märja akna pildistasime. Pärast kuuldus, et ka eestlased olid võistlusest osa võtnud.
Aga…..10-15 minutit ja juba oligi praam Suomenlinna kai ääres ning kõikse rahvas võis saare peale laiali pudeneda.
Suomenlinna läheb tee suure võlvi alt läbi.
Esimesena võtavad seal rahvast vastu toredad puitmajakesed, kus on enamasti kohvikud, aga ka lihtsalt elumajad. Saarel on lisaks tööl käijatele ning turistidele ka püsielanikke.
Käisime ringi siin ja seal ja kuidagi kohe nagu tõmbas meid sinnapoole, kus oli saare raamatukogu. Ei tea küll miks, eks. Uudistasime siis seal kenas ruumis ringi, vaatasime raamatuid ning tõdesime, et isegi saarel keset merd käivad inimesed õnneks raamatukogus lugemas.
Kirke märkas kohe, et soome keeles olid ilmunud juba mitmed tuttavate sarjade raamatud, mida eesti keelde veel tõlgitud polegi.
Ja edasi jälle mööda saart seiklema.
Saarel oli hästi palju linde. Julged tegelased, lasid päris lähedale tulla.
Kohapeal etendati lastele seiklusetendust, mille toimumise ajal liiguti koos tegelastega mööda saart. Kõndisime meiegi nendega mõnda aega kaasa.
Kui me etendust enam kaasa jalutada ei soovinud, viisid meid jalad hoopis ühte kohalikku keraamikakotta, kus lahke perenaisega sai pikemalt juttu aetud ja mõnusalt tuulevarjus oldud. Majas oli parajasti üks keraamikute näitus, kus sai näha mitmeid toredaid töid ning kohapeal oli loomulikult ka ostmisvõimalus. Perenaine ise on ka keraamik ja sealsamas majas ta oma töid valmis teebki. Peagi on ta tulemas muide oma töödega Tallinna. Eksponeeritud olid Pirjo Pesonen-i , Johanna Ojanen-i ja Soile Paasonen-i kaunid tööd.
Meri oli sel päeval rahutu, aga meie olime rõõmsad, et ilm meile sellise mõnusa kogemuse pakkus. Tuulega ronisime ikka nii kõrgele, kui saime ja siis jälle tunnetasime seal üleval stiihhiat….merepritsmed jõudsid tuulega kenasti mäe otsa meie nägudele. Ehk on see veider, aga meie tõesti nautisime seda teistmoodi ilma ja polnud kriipsugi rahulolematud. Niipalju ei sadanud ju, et pildistada poleks saanud :D
Ja no selline tugev tuul oli, et Kirke pidi peaaegu lendu tõusma :D Püüdsime sealsamas ka ühte videot teha, aga tulemuseks kostis Kirke jutust pärast vaid suur tuul ja kilemantli loperdamine. Seega Suomenlinna reklaamivideot me näitama ei hakka :)
Ja mis siis edasi sai? Edasi kõndisime ringi vaadates selle mõttega, et peaks kusagil kenas kohas sööma maanduma. Võtsime siis suuna Nukumuuseumi poole, sest Kirke tahtis seal ära käia ja juba eelmisest korrast ma teadsin, et seal oli üks kena kohvik. Mõeldud tehtud – järgmine peatus Nukumuuseum.
Sisse astudes võttis meid vastu õdus kohvikuruum ja oli siililegi selge, et jäime sinna kohe päris tükiks ajaks pidama. Tellisime head ja paremat, sooja teed, mõnusat söögipoolist ja Kirke valis endale topsikese Jymy ökoloogilist mustikajäätist.
Kuna meil Ingega oli nii mõnus seal istuda ja olemist nautida, siis saatsime Kirke muuseumisse nukke vaatama ja ise lihtsalt tundsime ennast hästi. Kirke tegi oma väikese fotokaga seal hulgaliselt pilte ja näitas pärast meile, mida ta seal nägi. Meie siis selle aja ikka tõesti nautisime olemist, jõime kes teed, kes kohvi ja ajasime juttu. Vahepeal piilusime õue, et kas on märke ilma paranemist ja …no ei mingit märki polnud, veel. Laual paistab maitsev spinati- feta pirukas ja kaunis hoidikuga klaasis tee.
Kui Kirke tagasi, vaatasime kella, pidasime veidi aru ja leidsime, et Suomenlinnast täiesti piisab. Panime oma seitse asja kokku ja sammusime tagasi sadamasse väikest praamikest ootama. Kaua seda seal ootama kunagi ei pea, sest see toimib tõesti seal nagu trammiliin. Otsus oli ühesõnaga valmis – tagasi Helsingi kesklinna.
Sellega sai läbi meie Suomenlinna saaretuur, aga läbi ei saanud veel meie reis. Pilte sai ju kõvasti rohkem, kui ma siia vaatamiseks panin, aga kes see jõuab neid nii palju vaadata. Mingi valik on nüüd siis neid vaadata, aga järgmine kord ……Vol. 2 /2-s tuleb juttu, mida me Helsingis linnapeal tegime ja nägime.