Kõigepealt kohe üks väike hoiatus – pikk postitus :) Kes ei jaksa, ärgu parem alustagugi!
Üks hetk üsna augusti viimastel päevadel kukkus mul sülle hea võimalus veeta päev Stockholmis. Mõeldud – tehtud. Võtsin võimaluse vastu ja üsna kohe mõni päev enne uut kooliaastat ütlesin lapsele, et paneme mõned asjad kotti ja läheme paariks päevaks linna. Noh, näiteks venna juurde või mõnele sõbrannale külla. Lubasin, et päeval saab ta vaadata Kinos mõnda filmi ja pärast vaatame, mis ette võtame. Kuna peale filmi olime Cocacola Plaza juures, siis pidasin paslikuks minna sadama Rimisse süüa ostma. Noh, et võtame ikka venna juurde midagi veidi süüa ka kaasa. Poes käidud, ” tekkis” mul vastupandamatu vajadus WC-d külastada ja lähim viisakas koht oli D terminal :) Nii ei saanudki Kirke aru ennem, kui ulatasin talle pardakaardi, et tegelikult läheme hoopis laeva ja sõidame Rootsi. Oh seda lapse siirast üllatust ja õnnetunnet. Hakkas teine kohe isegi korraks nutma. Ikka rõõmust ja üllatusest.
Niisiis, olime laevas ja sõit võis alata.
Veetsime õhtu enamuses kuulates erinevaid kontserte, vaadates lahedaid etteasteid ja korraks käisime isegi poes lõhnasid nuusutamas. Mina neid ei fänna, aga noorele tütarlapsele pakkus see esimest korda elus huvi. Siiamaale olid kõik lõhnapoed talle väkk, kole hais :) Sel korral olin siis mina see, kes virises, et lähme nüüd siit palun lõpuks ära. Aga no lõbus oli ikkagi.
Showbaaris oli väga vinge seebimullietendus. Kõigepealt oli töötuba, kust Kirke võttis väga aktiivselt osa ja pärast oli etendus. Polnud midagi sellist varem näinud ja vaatasime seda ikka päris huviga. Õhtul hiljem käisime kahekesi isegi rokkimas, sest laeval juhtus olema vägagi mõnus bänd. Ah jaa, äge tantsutrupp oli samuti. Terve õhtu käisime ringi fotoaparaadivabalt ja nautisime niisama olemist. Pilti otsustasime teha tagasiteel.
Öö möödus rahulikult, meri oli vaikne ja naabrusesse ei sattunud ühtegi pidutsevat kampa. Hommikul võttis meid vastu ilus ilm ja kaunid skäärid. Nautisime hommikusööki päikesepaistel ja peagi olime Stockholmis.
Kohale jõudes silkasime sadama lähedal olevasse metroosse ja sõitsime veidi edasi. Kuna metrooga pole saanud just väga palju sõita, siis tundub see lapsele ikka veel huvitav.
Maa alt päikese käes tagasi, tulime majade vahelt välja ja olimegi üsna tuttavas kohas. Talvel käisime ju samas kandis Skansenis.
Seekord läksime aga hoopis Junibackenisse, muinasjutumaale.
Junibackenis pöörleb elu enamuses Astrid Lindgreni juttude ümber, aga olemas on seal ka mõnus Muumimaa ala. Tegevust jagub suurematele ja väiksematele, äratundmisrõõmu on kuhjaga. Enamus raamatutest ju ajapikku loetud ja igal nurgal vaatas vastu mõni tuttav tegelane.
Kirke ja vanaproua Lindgren.
Üks lahedamaid asju seal Junibackenis oli Lingreni juttude rongisõit. Tõeliselt vahva oli ja lisaks väga ilus. Küll olime kõrgel ja siis jälle madalal ja hirmsasti kahju oli, kui sõit läbi sai. Oleks tahtnud veel ja veel. Kuigi seal oli pime, sain mõned pildid siiski klõpsitud.
Sõit algas Vimmerby jaamast. Igas vagunis muide sai valida keelt, milles sulle teekonnal giid jutt ajab. Eesti keel seal täiesti olemas.
Tuli ju palju tuttavaid tegelasi ette? Oli Karlsson linna kohal ja tema tuba ja röövlitütar Ronja ja Bullerby ja…
Igatahes olime nüüd jälle rongist väljas ja maja peal seiklemas. Pipil sai külas käidud.
Ja siis sattusime väikesele Muumimaale. Keerdtrepist alla minnes, sai vaadata ilusat Lindgreni raamatute illustratsioonide näitust.
Muumimaal olid Kirkel juba sõbrad ees ja kui mina küsisin, et kust sa neid lapsi tunned, siis ilmnes, et juba laevas saadi tuttavaks. Jah, lastel käib sõpruse sobitamine ikka kiiresti.
Pärast käisime läbi Junibackeni toredast kohvikust ja lasteraamatute poest. Hulkusime veel siin ja seal ning suundusime lõpuks õue.
Junibacken risti ja põiki läbi käidud, läksime jalutama mööda Stockholmi promenaadi, kuni jõudsime kuningalossi ja draamateatri juurde ning sealt juba edasi vanalinna tänavatele. Mulle meeldib päris niisama hulkuda suurlinnade tänavatel, eriti veel siis, kui läheduses on meri või kanalid. Lihtsamalt öeldes – vesi. Ilm oli super ja mida sa hing siis veel igatsed, kui lihtsalt olemist. Mõnus tänavakohvikute melu, rõõmsad inimesed ja kogu aeg midagi ilusat vaadata. Seltskonna üle ei saanud samuti nuriseda, Kirkega on tore rännata.
Ilusas linnas jalutades läheb aeg kiiresti ja ega sellel kruiisiga käimisel ülearu palju aega niisama kolamiseks ei jäägi. Õnneks meil pole erilist poodlemise soolikat, siis jääbki aega linnaga tutvumiseks. Ilm oli imeline ja niisama ringi seigelda lausa lust. Kuid…aeg liikus omasoodu ja lõpuks oli siiski aeg suunduda sadamasse. Planeerisime kaptenisilla külastust, sest Kirke polnud seal kunagi käinud. Sinna me siis laeva jõudes kõigepealt läksimegi. Kuulasime kruiisijuhi juttu, vaatasime, kuidas väljuvad suured laevad ja kuulasime küsimuste – vastuste vooru. Kirkel jagus üllatavalt palju küsimusi, aga kõigile sai ka vastused.
Peale kaptenisilda kinnitasime keha, hulkusime laevas ringi ja lihtsalt puhkasime. Lastel on sellel laevas kusjuures päris palju tegevust. Küll erinevaid mängutubasid ja teadusruume ja lisaks veel igasuguseid töötubasid.
Lõpuks oli käes aeg minna showbaari, kus algasid laste töötoad.
Kõigepealt tegi töötuba hispaanlasest mullimeister David G. Vega. Kirke fännas seda juba Rootsi sõidul ja nüüd oli ta muidugi kohe esireas platsis ja igal võimalusel mullidega möllamas. Kõige pikema mulli rekord jäi sel õhtul igatahes Kirkele. Mullimeister valis teda ka väga palju sinna mullitama ning lõpuks ütles, et sul tuleb nii hästi välja, et järgmise kuu võid olla laevas tööl. Võtan sind endale assistendiks :) Kirke ei saanud küll hispaania aktsendiga inglise keelest aru, aga temale oligi kõige tähtsam, et sai palju mulle teha. Kui ma talle sõnumi edastasin, siis võis muidugi ainult kolm korda arvata, mis ta ütles. Loomulikult tema tahtis jääda, kuigi kahe päeva pärast algas kool :) Unistada ju võib :P Ema viis lapse ikka kenasti koju ja saatis kooli.
Järgmisena oli võimalus võtta osa Ungari tantsutrupi Quantum XXL Dance Crew töötoast. Rootsi sõidul õpetas ühte tantsu üks trupi noormees, tagasiteel teine. Mõlemal korral erinev tants ja peale õppimist esitati seda kenasti publikule. Tants sai ajaloo tarbeks videosse ja kunagi on seda lahe vaadata.
Lõpuks said kõik töötoad siski läbi ja algas õhtuse etenduse aeg. Juba Rootsi sõites vaatasime etteasteid suure rõõmuga ja tagasiteel olime jälle vaatamas. Etendused olid eri suundadel samuti ka pisut erinevad. Esmalt tuli lavale tantsubänd, kelle nime mul ei õnnestunudki tuvastada, aga olid nad vist samuti Ungarist, nagu ka tantsutrupp. Igatahes esinesid nad vägagi nauditavalt ja käisime meiegi Kirkega vahepeal kahekesi rõõmsalt rokkimas.
Lõpuks oli aeg käes vaadata mullietendust. Väga äge oli. Meile kohe väga meeldis – Bubble Factory mullishow ja David G. Vega. Laeval vaadatud kahest etendusest jäi mul pildile kõigest väga väike osake, sest enamuse ajast ma lihtsalt suu ammuli vaatasin :) No aga see on ikka väga äge, mida seebimullidega teha saab.
Enne keskööd vaatasime Quantum XXL Dance Crew ja Coctail Girls Locachicas etendust. Toredasti tantsisid ja poisid olid ka hea huumoriga. Päris lõbusaid jutte rääkisid tantsunumbrite vahele.
Lõpuks oli käes öö ja viimase asjana sel reisil käisime vaatamas, kuidas laev käis Ahvenamaal sadamas. Mariehamnis. Sipsti kai äärde, paar autot sõitis maha, paar inimest tuli peale ja sips jälle otsad üles ning minema. Nii kiiresti see seal käibki. Vaatasime ja mõtlesime seal, et peaks ikka Ahvenamaale reisima. Sügisel lugesin läbi raamatu ” Minu Ahvenamaa” ja mis seal salata, soov sinna minna ja oma silmaga seda maad näha, süvenes veelgi.
Aga selleks korraks oli meie Rootsi reis läbi. Läksime kajutisse magama ja hommikul ärkasime kenasti juba Eestimaa pinnal.
