Kuidagi tuleks äsja lõppenud aasta vist kokku võtta ja tervitada uut. Nädalake uut aastat saab juba ju kohe mööda.
Tõttöelda, pole ma siiani veel väga “käima” läinud. Pühad olid liiga lühikesed ja aega selliseks mõnusaks väljapuhkamiseks ning lebotamiseks oli liiga napilt. Lisaks pühadega paigast nihkunud ärkamised – uinumised, pimedus ning ootamatu külm….no mida sa siis ikka ühest inimesest tahad. Täpselt nii palju olen ma ennast sel nädalal siis pingutanud, et päeval käin tööl ja õhtul kodus olen lugenud raamatuid. Päris mitu väga head raamatut sain loetud. Ok, ühe tellitud kaardi olen teinud valmis. Kuid…homme lõpetan molutamise :) Päeval olen tööl, õhtul tegelen koduste asjadega ja pühapäeva hommikul lähen pildistama selle aasta esimest beebit. Päris tutikas teine, jõuluaegne poisipõnn.
Kui meenutada lõppenud aastat, siis ma võin öelda, et see oli üks väga hea ja tore aasta. Mittemillegi üle ei oska nuriseda ja ega ma ei olegi mingi nurisejaviriseja tüüp.
Aastavahetus oli mõnus, koos kallite inimestega ja kuna seltskonnas oli lapsi, siis käisime muidugi ilutulestikku vaatamas. Tunnike “lasketiirus” viibimist.
Kogu selle lühikese jutu juurde tahaks ma lisada katke ühest raamatust, mis jäi mulle eelmise aasta alguses näppu ja mida ma olen ikka ja jälle lehitsenud. See raamat puudutas. Lugesin lastelegi siit katkeid ette, kui käisin parimatele lugejatele jõuluaktusel kingitusi jagamas ja lapsed kuulasid….väga vaikselt.
Katkend on raamatust ” Hingelind”, autor Michal Snunit, tõlge heebrea keelest Kristiina Ross.
” Sügaval sügaval kehas elab hing.
Keegi pole teda veel näinud,
aga kõik teavad, et ta on olemas.
Ja mitte ainult ei teata, et ta on olemas,
vaid teatakse sedagi, mis on tema sees.
Hinge sees,
tema keskel
seisab ühel jalal lind.
Lind, kelle nimi on hingelind.
Ja ta tunneb kõike seda, mida meiegi tunneme.
Kui keegi meile haiget teeb,
hakkab hingelind mööda meie keha igas suunas,
sinna ja tänna ringi tormama.
Ja tal on väga valus.
Kui keegi meid armastab,
hakkab hingelind väikeste rõõmsate hüpetega kekslema,
edasi ja tagasi, siia ja sinna.
Kui keegi meid nimepidi hüüab,
jääb hingelind hästi tähelepanelikult kuulama,
et kindlaks teha, mis hüüdmine see niisugune on.
Kui keegi meie peale vihastab,
tõmbub hingelind endasse
ja on vait ja kurb.
Aga kui keegi meid kallistab, hakkab hingelind,
kes elab sügaval sügaval meie kehas,
kasvama ja paisuma,
kuni ta täidab peaaegu kogu meie sisemuse.
Tal on nii hea olla, kui meid kallistatakse.
……
Aga kõige tähtsam on lindu hästi hoolikalt tähele panna.
Muidu võib juhtuda, et hingelind hüüab meid, aga meie ei kuule.
Kahju.
Ta tahab rääkida meile meist endist.
Ta tahab rääkida meile tormidest, mis on lukustatud
tema sees asuvatesse laegastesse.
On inimesi, kes kuulavad teda sageli.
On inimesi, kes kuulavad teda harva.
Ja on inimesi, kes kuulavad teda
ainult üks kord elus.
Sellepärast tasub,
kasvõi hilja öösel, kui ümberringi on vaikne,
kuulata tähelepanelikult hingelindu, kes on meie sees,
sügaval sügaval meie kehas. “
Selline lugu siis. Õigemini osa loost.
Maani kummardus teile kõigile, kes olete olnud meie kõrval ja koos meiega.
Hoidke oma hingelindu!
***********************************************************
Kindlasti tuleb siia veel mõni postitus järelhüüdena möödunud aastale, aga…
uus on käes. Uus aastanumber. Elu läheb ikka omasoodu edasi.
Uusaastalubadustega ma ei tegele kunagi, aga…
mõtteid on, plaane on, ideid on, ootusi ja lootusi samuti.
Rohkem hoolivust meile kõigile ja tulebki ilus aasta!
