Millegipärast meenus mulle just see lõbus lauluke, mida Kirke jõulude ajal muudkui laulis, kui eile kanaga mässama hakkasin.
…..mis võiks olla paki sees, küsis jõuluvana
ikka kana, kana kana, piparkoogikana :P
Rebane jahtis sel korral siiski sulelise kana asemel piparkoogikana, aga meil läks potti täitsa päris kana :) Loomulikult sulgedeta :)
Aga et alustada algusest…
…siis millalgi netis kolades jäin vaatama ühte retsepti, kus kirjeldus oli oi kui ahvatlev !!!
Kana on selline veider liha, mille liha on küll maitsev, aga sageli pisut kuiv ja tuim. Selles retseptis tundus, et antud probleem oli lahendatud positiivselt ja kana oli mahlane.
Eile siis tükeldasin kana parimad osad. Keskmine suht vähese lihaga osa läks sügavkülma ootama oma järge. Üks päev leiab ta tee supipotti.
Komponendid olin välja kirjutanud ja nii võtsime piigaga ette teekonna kaubandusse. Elades provintsis, õnnestub paraku väga harva teha midagi täpselt retsepti järgi. Nii ka seekord. Polnud siin poes seda, teist, kolmandat ega neljandat ja nii läks kana potti sellise retseptuuri järgi, mida võimaldas kohalik kaubandus ja isiklik mõttetegevus :)
Ladusin tükeldatud kana titaankeraamilisse potti. No sellepärast, et malmpotti mul pole, aga see mainitu teenib meid kenasti juba neli aastat.
Peotäis kuivatatud aprikoose, mida võiks eduliselt asendada ka kuivatatud mustade ploomidega, läks natukeseks ajaks likku kapist leitud veini sisse. Nimetust ma ei oskagi anda, sest selle veini tõi üks päev poeg mulle koju ja ütles, et sai millegi eest kingiks koduveini :D Vein ise muide on väga maitsev, aga kuna meil üldiselt alkoholi ei tarbita, siis seisabki ta külmas ja rändab aeg ajalt mõne toidu sisse. Kaussi läks üsna väike kogus veini. Just nii palju, et virsikud kaetud oleks.
Samal ajal viilutasin kolm kesmist sibulat ja 5 küüslauguküünt.
Nüüd jaotasin sibula ja küüslaugu potti kana peale ja alla ja vahele, puistasin peale oreganot, õige pisut soola, kaks piri -piri piprakauna ja veidi Vegeda kanamaitseainet. Viimasena lisasin leotatud virsikud ja kallasin selle veinitörtsu ka potti. Ja kogu lugu.
Nüüd algas vaaritamine. Esmalt lasin kogu kraami maksimumkuumusel keema ja keetsin nii 10 minutit täistuuridel. Siis keerasin kuumuse maha ja jätsin kana hauduma kaane alla umbes viieks tunniks. Podinat peab olema õige pisut kuulda, aga mitte palju.
Lapsed käisid hea lõhna peale köögis üsna sageli, lootuses, et saab juba süüa :D Nende jaoks oli üsna arusaamatu, miks üks kana peab niiiii kaua valmima. Tegelikult mäletan, et algupäraselt lugesin selle aja veel lausa 7 tunniks, aga see tundus mullegi liig mis liig :) Igatahes üks hetk ma arvasin, et kana peaks olema valmis. Muide, selle pika hautamise tagajärjel oli potti tekkinud märkimisväärne kogus maitsvat kastet :P
Väike serveering…..ja pere võis hakata sööma. Oh seda nurrumist, mis siis kostma hakkas :D Tõttöelda nurrusin ise ka, sest kana oli tõesti imeliselt pehme, mahlane ja hõrk.
Tõeliselt hea maitseelamus.
Kui ma üks päev välja mõtlen, kust ma seda retsepti lugesin…panen kirja :) Hetkel mu vana pea ei suuda seda mitte kohe meedle tuletada. Materjali jookseb ikka silmade eest nii palju läbi, et vahest on tõesti raske meenutada kus mida nägid. Kas mõnes toidufoorumis, blogis, ajakirjas jne.
