Lugesin ühte artiklit, mis tuletas mulle meelde, et ma ise arvan just täpselt samamoodi.
Ja sellest artiklist tooks välja viimase osa, ehk siis head nõuanded:
Need nõuanded annan oma lastele kooliteele kaasa:
* 4 ja 5 vahe on nii hägune, et neil pole praktiliselt vahet ja see, kas sa saad 5 või 4, ei mõjuta su tulevast elu mitte mingil määral.
Sa ei pea ennast haigeks õppima, et parimat hinnet saada.
* Oskused on need, mis toovad sulle leiva lauale ja maksavad su arved, mitte koolitunnistus.
Kogu kogemusi, mitte häid hindeid. Mida rohkem kogemusi sul on, seda rohkem oled sa väärt.
* Ülikoolitunnistus ei anna sulle tõenäoliselt edumaad. Head ja mõjukad sõbrad aga küll.
Suhtle, loo sõprussidemeid, hoia oma sõpru ja loo endale tugev ja usaldusväärne kontaktvõrgustik. Nemad aitavad sind elus edasi.
* Tee seda, mis sulle tõsiselt meeldib. Ära ela oma elu ainult teistele meeldimiseks ja nende ootustele vastamiseks.
Ainult tõsise huvi ja kirega asja kallal olles saavutad edu.
Nii ongi selle asjaga.
Vanematele on sageli ülioluline võsukeste viitele õppimine ja see tundub neid endidki kohe paremaks ja targemaks tegevat, aga viielisus pole ja ei saa kunagi olema kõige tähtsam ega ka mingi eriline näitaja.
Olen oma laste õpingute ajal küllaldaselt käinud parimate õpilaste vastuvõttudel nii koolis, kui maakondlikul tunnustamisel ja alati tulnud sealt ära parajalt tühja tundega, et milleks seda vaja on? Millepoolest on kehvemad lapsed, kel tunnistusel ka mõni neli või misiganes? Formaalne jutt, kus tähtsam on enamasti tegelikult läbi viieliste saavutatud kooli maine, kui laps ise. Viimastel kooliaastatel keeldus mul noorem poeg sinna lõpuks minemast, sest ta ei näinud sellel mõtet.
Sedagi elus nähtud küll ja enam, et ilma kõrgema haridseta inimene võib olla edukam, kui mistahes kraadiõppega inimene. Mitte et haridus poleks tähtis, aga see pole veel eeldus eduks. Õppida on päris kindlasti kohe vaja, aga mittesugugi püüelda viielisuse, maksimumi poole. See tapab päev päevalt iseennast ja lõpptulemus ei pruugi olla positiivne. Tõepoolest, ükski tööandja ei tunne huvi iialgi sinu hinnete vastu vaid neid huvitab sinu töökogemus ja silmaring, töötahe, õppimisvõime, kohanemisvõime. Eriti suur jama on punnida viitele vanemate meeleheaks. Ega ei ole ikka midagi asi nii, et kui pole sul mitu tiitlit taskus( baka, magister, doktor…), siis on su haridustee poolik ja sa ei ole pädev, ei küündi. Teab nii mõnigi magristri või doktoriõppeta inimene kordi rohkem ja on edukam, kui kõrgharidustee lõpuni käinu. Jagub meil ka magistritest töötuid või teevad nad lõpuks hoopis muud tööd, kui on õppinud.
Et nojah, mu jutu mõte oligi lihtsalt see, et ma ise püüan hoida silma peal, et lapsel õppimise kõrvalt oleks piisavalt aega laps olla ja hiljem vajalikul määral sotsiaalset elu elada, mitte ainult nina õppematerjalis istuda. Et ta oskaks eristada olulist vähemolulisest. Teha olulisi asju õigel ajal ja võtta vabamalt nende asjadega, mis ei oma tähtsust. Minu asi on tema silmaringi laiendada, kuni tal puudub võimalus ja pädevus teha seda päris iseseisvalt.
Mulle tulevad meelde ikka need kooliaktused, mida ma vimasel ajal näen, kus räägitakse aina hinnetest ja hinnetest ja ikka sellest, mis jälle kehvasti läks, selle asemel, et rääkida jõulu ajal ning kevadel sellest, mis oli hästi. Ja ka seda, et KÕIK on olulised, mitte ainult viielised.
Laps ei peaks õppima alla oma võimete, aga ta ei peaks ka punnitama ennast viielisuse pärast oimetuks. See edukultus puudutab just Eesti Vabariigi aegseid õppureid, kes läksid kooli peaaegu sajandivahetusel. Enne seda oli asi kuidagi mõistlikum. Ka seda poleks vaja lapsevanemal teha, et tapikorras laps muusikakooli panna, sest MEIE lapsed peavad seal käima. Mis sest, et lapsele on see sulaselge piin ja talle see ei meeldi ega pole tal ka piisavalt eeldusi. Laps ei pea tegelema kõigega ja olema edukas kõiges.
Mu enda lapsed on olnud õppimises tragid ja tulemuslikud, aga ma pole kunagi neil kaikaga seljas elanud ja kindlasti on neil olnud olemas oskus justnimelt olulist ebaolulisest eristada. Õigel ajal lõdvemalt võtta ja õigel ajal rohkem pingutada ja kõik ongi olnud hästi.
Kõige nooremat peangi juba sabast tirima ja pidurdama, sest ta on paras maksimalist ja enda suhtes kohati liiga nõudlik. Õnneks algklassides on õppekoormus veel piisavalt mõistlik, et see probleeme ei põhjustaks ja hästi õppida pole mingi kunsttükk.
Palju rohkem segab mind algklasside puhul kehalise, kunsti ja muusika hindamine hindeliselt. Üldse mitte oma lapse pärast, temal on kõik ok, kuigi vahest ajab mõnigi asi mind ennast eemalt vaadates muigama. Ma mõtlen üleüldiselt.
Liiga palju näen ma inimesi, kes ei julge enam elus kunagi pintslit kätte võtta, sest koolis tambiti talle pähe, et ta ei oska, on vilets. Liiga palju on neid, kes peale kooli ei tee mingit tervisesportigi, sest kooli kekast on oksemaitse suus ja kui miski oli talle keeruline, siis ei leitud lapsele võimetekohaseid tegevusi, vaid hinded pandi ikka normide järgi, seega kehvad. Mis sellest, et inimese sünnipärased eeldused on erinevad. Mõnelegi on muusikatunnid tekitanud eluks ajaks esinemishirmu, sest uje laps aeti klassi ette igal tunnil tapikorras laulma. Miks ei võiks olla tundides loomisrõõm, laulmisrõõm, rõõm liikumisest? Kes tahab asju süvendatult teha, läheb trenni, muusikakooli või kunstiringi.
Need artikli nõuanded on aga täiesti mõistlikud ja tõpoolest, toimivad.
Põhikooli lõpust alates peab juba hakkama vaatama, et ennast arutult läbi ei põletaks, parimate hinnete nimel ribadeks ei õpiks ja ülikooli lõpetades ei avastaks, et reaalsest elust ei tea sa midagi ja koolitarkusedki on suures osas meelest läinud või pole neil reaalsusega palju seost.
Meil, lapsevanematel on ju ikka enamasti hea meel, kui lastel hästi läheb, aga eks sellel hästil ja hästil on samuti vahe sees. Et mis hinnaga see hästi on tulnud ja kas sellest pikas perspektiivis kasu on. Koolihinnetest on tulevikus tähtsam siiski see, et inimene teeb tööd, mida ta armastab ja see töö teeb teda õnnelikuks ning lapsena peab olema selge ka see, et kui sul polegi kõik viied tunnistusel, siis pole sa millegivõrra kehvem viielistest.