…. läbi. Mis siin jaanuaris siis on olnud?
Lund peaaegu pole olnud, aga huvitavad jäämängud on olnud. Vaatan inimeste fotosid ja ei jõua ära imetleda, milliseid toredusi teeb koos vähene külm, tuul ja niiskus. Ise olen fotoaparaadiga õue jõudnud suhteliselt olematud korrad. Kas olen tööl või muude asjadega hõivatud ja alailma, kui aega võiks veidi olla, on pime. No ja liiga palju olen rabelenud ka. Siis juhtubki alati nii, et jään haigeks. Enamasti siiski ei jää, sest ma olen talviti tõbine ikka haruldaselt harva, aga sel aastal on koos niiske talvega liikvel nii palju batsillusepasatskeid, et mingi sõber nohu niitis isegi minu maha. Tühine nohu, eks, aga on ikka kehv olla. Kõigepealt on ühes ninapooles ja kui jõuad juba rõõmustada, et hakkab paremaks minema ja nii lihtsalt läkski, siis ei, nohu kolib teise ninapoolde ja johhaidii, kogu jama otsast peale :) Tagatipuks kui pole harjunud haige olema, on see haige olemise tunne ikka paganama tüütu ja nõme. Pole isegi arvuti taga jaksanud tööd teha või niisama olla, lihtsalt olen pikali ja katsun kiirelt terveks saada. Aga tont temaga, selle tõbitsemisega. Nüüd on plaan kiiremas korras jälle normi saada ja rõõmsalt edasi askeldada. Mõõdukalt…sest ma sain aru juba jah, et tervis andis hoiatuse, kui ma ennast viisakalt töö ja puhkuse vahel ei jaga ning liialdan tööga.
Niisiis, käisime mõned nädalad tagasi jalutamas. Poeg oli korra siinkandis käimas, õues paistis mõnus päike ja tegime kolmekesi toreda jalutustiiru.
Jõudsime mõne aja pärast järve äärde ja seal oli igasuguseid ilusaid jäämustreid
Ikka kiskus sinna jääle libistama, aga liiga uljaks ei hakanud me keegi minema. Pole seda külma õues ülearu olnud ja mis sa ikka oma hea õnnega vabal tahtel mängima hakkad. Küll aga oli tore ka kaldaäärsetes ja väiksemates soppides jää peal ringi libistada ja sellest oli täitsa küll.
Aasta alguses jätkub meil peresisene sünnipäevaderalli, mis algas juba Kirke sünnipäevaga novembris ja nüüdseks on siis temast vanuse poolest eelmise meie pere lapse sünnipäev samuti tähistatud.
Käisime sedasi sipsti talle kolmekesi õnne soovimas ja veetsime mõnusalt aega koos süües ja lobisedes. Mõni aeg ennem käisin koos pojaga Estonia teatris balletti vaatamas, Pähklipurejat. Imeliselt kaunis etendus ja kahekesi veedetud kvaliteetaeg.
Nagu ma ennemgi olen öelnud, et kõik oma lapsed on ju emadele need kõige kõigemad ja sellepärast ei hakka ma üleliigset kiidulaulu laulma ning saavutusi ette lugema. Kõige tähtsam on see, et oleme teineteisele alati olemas ja armastame kõik üksteist väga väga.
