Esiklaps

Eile jäin mõttesse ja ei kirjutanud.
Tänaseks on mõtted seeditud ja kirjutan.
Esimene laps on siin elus erilise tähendusega.
Eile sai minu esimene laps, poeglaps, 26 aastaseks !!!!!
Issameie, kui vana ma siis ise olen, ah?
Aga eile oli lapse sünnipäev esimest korda tema enda kodus. Õhtul võtsime noorema poja ja tütrega koogi ja lilled ja kepsutasime talle külla. Päris pidu on alles laupäeval – päeval “vanakestega” ja õhtul noortega :D
Ja nii mõnus oli lapsel külas olla.
See poiss on alati olnud pisut kinnine, aga samas nii soe ja mõnus ja muhe :)
Nüüd, eraldi elades ma näen, kuidas olen last kasvatanud, mis on temale oluline, millised on väärtushinnangud ja kuidas ta oma elu seab. Ja see, mida ma näen, on tore :)
Eks alles siis saabki lapsevanem teada, kas ta on teinud head tööd, kui lapsed on suured ja tulemused näha. See, mida me oma lastesse kasvatame ja ise näitame, on määrava tähtsusega.
Mul on hea meel, et poeg hindab kodu. Tema jaoks on tähtis tema kodu ja pere.
Mul on hea meel, et ta teeb ise oma kätega remonti ja ta teeb seda väga ja väga hästi !!! Ta tahabki teha ISE!
Isegi liistud on pandud :D Mis enamuse meeste puhul enam kuidagi nende jaksamisse ja tahtesse ära ei mahu.
Mulle teeb rõõmu, et ta on tubli ja kohusetundlik töömees oma igapäevatöös.
Mul on hea meel, et ta projekteerib mööbli ise ja teeb kõike hea maitsega :) Midagi on siiski emalt külge hakanud :D
Mul on hea meel, et ta teeb kodus meelsasti süüa ja ei oota, et keegi tema eest kõik ära teeb.
Mul on hea meel, et ta tuleb ja aitab alati ka mind, kui ma abi vajan.
Mul on hea meel, et ta hoiab oma kaaslast.
Mul on hea meel, et talle oleme kallid ka meie – noorem vend, õeke ja ema :)
Mul on hea meel, et kasvatasin temast tubli MEHE.

Ma soovin talle elus parimat ja eelkõige seda, et süda oleks õige koha peal. Siis on kõik muu ka korras.