Selle sõbrapäevaga on nii ja naa. Võib suhtuda ja võib mitte suhtuda. Kui närida tähte, siis loodi see päev hoopis kui püha Valentini päev ja pühendatud oli see noortele armunutele.
Tänapäeval on sellest saanud nn sõbrapäev. Ma ei ole kindel, kas seda peab üldse pidama sel viisil…..sõber on ikkagi su sõber 365 päeva aastas, kui ta seda tõesti on. Aga las ta olla.
Ilusat Sõbrapäeva kõikidele armsatele inimestele :) ja loomulikult suured tänud kõigile, kes mind meeles pidasid :)
Kuna ma ei pea vajalikuks osta selleks päevaks mingit mõttetut nänni, siis ….ma seda lihtsalt ei ostagi. Väärtustan pigem ühiselt veedetud aega. Enne või pärast, pole tegelikult vahet.
Lastele ma sõbrapäevast südamekestega püha ei tee. Nemad on minu kõige suuremad sõbrad ja nendega võtsime ette midagi koos. Täiskasvanud sõpradega teeme seda ka :)
Lastega tegime ära sellise triki, et käisime koos linnas ja veetsime seal terve pika päeva. Esimese asjana käisime liuväljal uisutamas :) Käisime laupäeval, sest täna on normaalselt siiski kooli – ja tööpäev.
Uisutada oli väga lahe :) Kirke oli ju jääl elus esimest korda. Uisutamiseks seda ei saa muidugi veel nimetada, aga ta liikus jääl täiesti iseseisvalt ja raami seal polnudki, mida abiks kasutada. Esimesed sammud jääl tegi igaks juhuks vennaga ja emmega, aga siis hakkas juba ise katsetama ja täiesti edukalt.
Mulle endale oli see omapärase tähtsusega tegevus. Uiskudel seisin viimati kuskil 13 – 14 aastaselt ja tõttöelda piinas mind juba aastaid see küsimus, kas ma üldse veel uiskudel seisan. Kogu aeg painas mind arusaamatu hirm, et ma ei julge proovima minna, äkki potsatan maha ja kus seda häbi siis :D Mis oli aga tegelikult? Kuna mul oli piisavalt tegemist lapsega, kel oli vaja uisud jalga aidata ja käest kinni hoida, siis…..enda hirmu unustasin ma täitsa ära :D Läksin täiesti enesestmõistetavalt jääle, seisin vabalt püsti ja ilma probleemita hakkasin sõitma :D ja siis avastasin äkki, et ooo, ooooo ma sõidan !!!!! ja miski pole meelest läinud :D Loomulikult ei riskinud ma kohe pääsukest teha, aga suurima mõnuga sõitsin suuri ringe ja tundsin ennast hästi. Nüüd on meil plaan minna veel uisutama. Hakkas meeldima :)
Pärast käisime lastega ja sõime kõhu täis ning edasi tuli see igavam osa….natuke oli vaja Å¡opata :) Mina seda tegevust vabal tahtel enamasti ette ei võta, aga poeg sai sünnipäevakingiks isalt raha ja ta tahtis osta endale selle eest uue valge triiksärgi ülikonna juurde. Läksime siis seda naiivselt ostma. Riideese, mis minumeelest peaks olema üks elementaarne asi poes…polnudki nii lihtsalt ostetav. Üks probleem muidugi see, et poiss on sale ja need tavalised särgid istuvad tal seljas nagu kartulikotid. Temale on vaja slim varianti. Nende valik oli väike isegi kaubamajas. Ok, kaubamajas miski oli, aga maksis üle 75€ ja ma tõesti ei usu, et see oleks parem või valgem, kui 35 – 38 € -ne särk. Nii me siis tuuseldasime õhtul kõik võimalikud särke müüvad poed läbi ja lõpuks leidsime ühe sobiva. Nüüd on kevadiseks lõpetamiseks olemas kõik vajalik. Kirke jõudis loomulikult selle ajaga igale müüjale tutvustada tervet meie perekonda ja rääkida, mida me juba olime päeval teinud :D Teiseks südameasjaks võttis ta endale vennale lipsude valimise :) Ma ei tea, kellelt ta selle omaduse on pärinud, aga see piiga on tõeline Å¡oppaja :D Mina viiks oma raha heal juhul raamatupoodi või fototarvete poodi, kui ma üldse Å¡opata viitsiks. Neidki saab ju osta netist :P
