Ise küsin, ise vastan

Jäin täna mõttesse, et mis minuga siis viimasel ajal lahti on, et ma….muudkui teeks süüa ja sööks :D
Eks süüa olen ma teinud juba nii või naa aastat ligi 30, aga viimasel ajal eriti intensiivselt. Poegade vanaema küll ütleb alati koosviibimistel, et ma teen alati nii häid kooke, aga ma ise ei suuda fikseerida vist seda, et ma tõesti neid teen. Olen vist enamuse elust teinud. Lihtsalt pole söögitegemisse väga süvenenud.
Kunagi ammu, kui ma hakkasin omaette elama, olin fakti ees, et ma ei oska süüa teha :P
Kasvasin üles peres, kus ema tegi väga hästi süüa ja normaalne oli meie kodus ikka mitu käiku iga päev. Oi ei, ema ei olnud kodune. Ilmselt tol sügaval nõukaajal lihtsalt oli sellevõrra lihtsam, et töö oli kellast kellani, seljatagant uks kinni ja ei mingeid töömõtteid. Nädalavahetus oli alati vaba. Meil oli suur aed, kus kasvas igasugust kraami ja kõik see kraam tehti alati sisse, mis niisama söömisest üle jäi. Lisaks olime kõik sügisesed nädalalõpud metsades. Korjasime hulgaliselt seeni ja marju ja kõik jälle kenasti talveks salve.
Miks ma aga süüa ei osanud teha? Põhjus lihtne, ma olin enamasti viimane, kes koju jõudis ja selleks ajaks oli söök alati valmis :D Kuni ma koolist, muusikakoolist, trennist jne kohale kosserdasin…..kes siis nii kaua ootab :D Ja nii jäingi ma enamasti söögi tegemise kunstist eemale. Kodunt mujale õppima läksin 15 aastaselt ja sealtmaalt tuli nagu ise vaadata, kuidas ja kust saab.
Kui ma nüüd ajas tagasi vaatan, siis nõukaajal, kui mul juba pere oli, hakkasin tegema süüa. Küsisin ämma käest, küsisin ema käest ja tegin. Hakkasid meenmua toidud, mida ema lapsepõlves tegi ja tundsin nende vastu huvi. Uurisin kokaraamatuid. Ja kuna sel ajal polnud poes väga midagi saada, siis tuli olla ledlik ja teha kõike ise. Ilmselgelt pole ma kunagi hiljem teinud sisse nii palju hoidiseid, kui sel ajal. Sügis saabus ja algas hoidistamine: mahlade aurutamine, seente sissetegemine, õunamoos, õunakompott, arooniasiirup, pirnikompott, kurgisalat, segasalatid, tomatid erineval moel, maasikamoos juba suvel, vaarikamoos, murakamoos, mustsõstramoos, punase sõstra tarretis jne jne. Lisaks oli täiesti tavaline, et tegin sageli sülti ja pasteeti, kuumutasin pekki rasvaks :D Oi, tuba oli suitsu täis, aga kõik kraam tuli ära kasutada :)
Tegelikult tegin ma tol ajal väga hästi süüa. Paljusid toite pole enam ammu teinudki.
Ja mis juhtus edasi ? Edasi tuli eesti kroon ja vabariik ning koos sellega täitusid poed hea ja paremaga ja igasuguse kräpiga. Kõigil hakkas järsku kiire ja toidutegemine muutus teisejärguliseks ja tülikaks tegevuseks. Olgem ausad, et head süüa teha, läheb piisavalt palju aega. Nii elasin siis ka mina mõne aja selles “oravarattas”. Töö, kool, pere.
Sageli jõudsid koju alles õhtul peale üheksat ja mis söögitegemisest siis enam rääkida. Ikka midagi kiirelt, et söömine päris ööseks ei jääks. Nädalavahetusel oli meie perel kombeks alati midagi ette võtta ja seega ka siis ei olnud toiduvalmistamine prioriteetne.
Edasi tuli periood, kus ma jäin koju ja tegin süüa meeleldi, aga siis ilmnes, et püüa palju tahad, miski kunagi ei sobinud ja selline suhtumine võttis viimasegi tahte. Tegelikult oli toit hea, lihtsalt sööja oli omadega lepikus.
Tagasi tuli kokkamise isu koos sisemise rahuga. Peale tütre sündi hakkasin üha enam mõtlema tervislikumale ja taskukohasemale toiduratsioonile. Püreesid ise teha oli odavam, kui poest osta ja igal juhul olid kodused püreed ka lapsele paremad. Ja mida suuremaks ta kasvas, seda enam püüdsin teha sellist toitu, mida ka temale sobiks anda. Tegelikult sulandus laps väga valutult täiskasvanute toidulauda. Lapse jaoks eraldi ma tegingi süüa vast kõige enam 8 kuud. Edasi toimus juba ühinemine ja maast madalast on laps harjunud sööma kõike, mida antakse. Tegelikult on mul hea meel, et minu lastest ükski pole olnud toiduga pirtsutaja ja taldrikus sonkija. Viinerid, friikartulid ja pihvid meie laual aga tõesti ei käi. Loodan, et ükskord õpivad meie toiduasutused pakkuma lastele pool praadi tavavalikust, mitte friikaid ja viinereid. Õnneks selliseid arukaid firmasid juba on tekkinud ka.
Selle talvega on mul tekkinud kuidagi eriti suur vajadus kokata ja toitu nautida. Kaugeltki mitte kõike ei saa teha, mida tahaks, aga rahakoti piires püüan teha vaheldusrikast, tervislikku ja maitsvat toitu. Üks põhjus on ilmselgelt vist külm ilm ja talvine aeg, mis sööb energiat ja kust siis veel, kui mitte toidust , saaks selle tagasi :) Teine põhjus on aga kindlasti sügaval sisimas pidevalt varjus olnud kokkamissoov, katsetamisvajadus, maitseelamuste nautimine. Eks see lapsepõlve hea söögilaud on ikka minusse pesa teinud :)
Kapis seisab ema vana retseptikaust. Hästi vana ja palju retsepte. Emale meeldis retsepte koguda, üles kirjutada ja süüa teha. Pean plaani hakata seda kausta päevavalgele tooma :)
Ema pole enam aastaid, aga õnneks on olemas tema kaust :)