Savoiardi küpsised

Kolades toidublogides, mida ma viimasel ajal teen suhteliselt sageli, avastasin ühed mõnusad küpsised. Savoiardi küpsised, millel on teisigi erinevaid ja peeni nimesid ja emakeeli pidid nad olema keelekese küpsised. Minumeelest nad päris traditsioonilised keelekesed siiski pole, aga head teekõrvased on nad küll. Tegelikkuses kasutatakse neid ka dessertide valmistamisel. Mina tegin päris esimese katsetuse ja ehk on see minu viga, et nad mulle keelekeste moodi ei tundunud :D Said teised ehk pisut paksukesed ja lopergused. Originaalis peaksid nad olema sõrme moodi :D Naljakas, aga poes polegi ma neid näinud, kuigi lugesin välja, et peaksid olema. Ilmselgelt pole ma lihtsalt osanud otsida. Maitse on neil aga väga mõnus. Sametine, suussulav, lihtne. Ja kulud nende küpsiste tegemisele on ka väikesed. Lugedes siit ja sealt ilmnes, et nimetus pärineb Itaalia keelest ja tähendab – Savoyst pärit. Legendi järgi lausa 15. sajandist ja puha õukonnaküpsised. Seega puhta kuninglik värk :P Oh jah, õnneks õukonnakondiitrid ei pea nägema minu lopergusi küpsiseid, muidu nad raudselt vajaks nuuskpiiritust :D
Minu osaline info pärineb toidublogist – “What a wonderful world!” ja nagu sealt lugeda võib, siis pärit Itaalia kokaraamatust Carlucciote “Complete Italian Food”.

Mina kasutasin aga retsepti, ms on leitud Daring Bakers eelmise aasta veebruari teemast:

3 muna
75 g suhkrut
95 g jahu (sh 2 sl maisitärklist)
50 g tuhksuhkrut

Eelsoojendasin ahju 175 kraadini. Eraldasin munavalged munakollastest ja vahustasin munavalged suhkruga tugevaks vahuks.
Teises kausis kloppisin lihtsalt lahti rebud ja lisasin nad munavalgevahule. Viimasena sõelusin kaussi jahu/tärklise segu. Segada tasub ettevaatlikult ja õrnalt ja mitte üleliia. Kuna mul kondiitripritsi pole, läks käiku üks kilekott, mille sisse panin taina ja otsa lõikasin augu. Mulle tundub, et pingutasin selle augu lõikamisega pisut üle ja sellest ehk said ka minu küpsised prisked ja lopergused :D Igatahes sai sellest kogusest 35 x 35 suurusega plaaditäis küpsiseid ja viimase törtsu pigistas piiga endale suhu :)
Plaadile panin alla muidugi küpsetuspaberi. Kui küpsised olid plaadile pigistatud, raputasin nad üle tuhksuhruga. Panin ikka kohe päris mehise kihi, sest see imbus sisse natuke ja pärast sõelusin veel pisut juurde.
Ja edasi ei muud, kui küpsised veerand tunniks ahju. Kui ilusad prisked küpsised valmis, siis lasin neil veel veidi aega restile tõstetuna jahtuda ja edasi rändasid nad suletavatesse klaaspurkidesse. Säilitamise eesmärgil ja selleks, et koer neid pintslisse ei paneks :)
Igatahes käis tütar pärast väga asjalikult purk kaenlas ringi ja sõi tähtsalt küpsiseid. Ise võidurõõmus, et koer ei saa kätte. Kui keegi külla tuli, pakkus lahkelt tee kõrvale :)