Tegime saarel siis korraliku matka. No mulle meeldis, meeldis seal kohe väga. Kunagi suvel peaks sinna uuesti minema. Jah.
Ja ma ei väsi kiitmast seda imelist ilma, mis sel päeval oli ja seda fantastiliselt lahedat seltskonda, kellega koos matkata oli puhas rõõm.
Sellised eredad mõnusad hetked, kus oled peaaegu nagu Norras mägedes ja mõtled selili merejää lamades, et elu on ikka ütlemata ilus :)
Eestis on ilusaid ja väga ilusaid paiku. Mida lähemale tuleb kevad ( mis tänavu on kuidagi arusaamatult kadunud), seda enam on lootust kogeda looduse ilu veel ja veel.
Kuhjunud jäine monument
Lõhe…
See on üks minu lemmikpilt sellelt saarelt. Esiteks, olen ma temaga rahul. Kompositsiooniliselt ja muidu ka. Ja teiseks, kehastab see üksik puu tuulte tallermaal midagi olulist. Midagi, mis on elus püsiv ja vankumatu ……lootus, usk ja armastus. Just nagu see puu, mis küll paindub tuulte käes, aga ei murdu :)
Nii läksime siis vastu õhtut Mohnilt tagasi mandrile. Pisut kahju oli isegi lahkuda, oleks tahtnud seal olla veel, aga meil oli programm :)
Peale matka sõitsime Purekari neeme tippu, mis on teadupärast kõige põhjapoolsem tipp sealkandis.
Mehed tegid üles lõkke, naised toimetasid muu söögiga ja varsti nautisime kõik vorstikesi, salatit, Tiina imelisi küpsetisi ja muud head – paremat :) Eelkõige head seltskonda.
Imeline loojang oli sel õhtul :)