Meil käib ikka see lasteaias käimine nii, et kui üle hulga aja riskime, siis kaks päeva ja aamen. Midagi sealt kindlasti jälle korjab.
Seekord oli selleks vastik kõhuviirus.
Just siis, kui emmel oli kõige kiirem töiste asjadega ja kuu lõpp, niitis see vastik tõbi lapse pikali. No mul endal oli ka ühe päeva päris sant enesetunne, aga mina piirdusin vaid sellega. Lapsel oli kole kõhuvalu ja oksendas.
Raskele ööle järgneval õhtul, helistas meile üks hea sõbrake, kes tahtis teada, kuidas meil läheb ja siis leidis aset umbes järgmine dialoog :)
Kirke: Mul oli täna öösel nii paha, kõht valutas ja ma oksendasin kaussi.
Sõbrake: Oi, kui pahasti, kas sul on juba parem?
Kirke: jah, mul on parem, kõht ikka valutab, aga päeval pole oksendanud. Tule meile külla!
Sõbrake: Tead, ma vist täna ikka ei tule, muidu jään ka haigeks ja mis siis saab, kui ma ka oksendada tahan?
Kirke: Pole hullu, oksendame siis koos minu kaussi.
Jah, lapse lahkus on piiritu :)