XII noorte laulu – ja tantsupidu ” Mina jään”, on selleks korraks läbi. Kõik lapsed on kodudes tagasi ja muljete jagamist jagub neil veel tükimaks ajaks. Tore pidu oli! Ja kui vihm poleks osasid proove ja kontserte närutanud, oleks veel toredam olnud. Nojah, oleks poleks. Lapsed ega suuredki pole õnneks papist ja pidu sellepärast tegemata ei jää, et ilmataat ei oska piiri pidada. Laulupeo päevaks õnneks ta siiski võttis aru pähe ning kõik oli suurepärane.
Kui nüüd mõelda järele, siis ega ma isegi pole veel laulupeost päris toibunud. Füüsilist väsimust enam ei ole, kuigi peole järgneva päeva magasin sisuliselt maha. Jah, lihtsalt lugesin ja magasin. Mudilaskoor on ilmselt kõige tegutsemisrohkem turvamise osas. Lisaks lihtsalt kohalolemisele, pead sa oleme nendele esimese klassi lõpetanud juntsudele ka see, kes ära kuulab ja pai teeb. Kaissu võtab ja julgustab, kui vaja. Sellest parem ei räägigi, et silmad peavad sul olema kuklas ja küljepeal ja kus iganes veel, et oma pisikesi mitte selles hullus rahvamassis ära kaotada. Käin koos lastega laulupeol juba mitmeid aastaid, aga sel aastal oli see natuke isemoodi, sest 22 – st lapsest koosnevast seltskonnast oli ainult 3 varem laulupeol osalenud. See tähendas kogemuste puudumist ja tänu sellele, et laulupidudega alustades oli oma laps kõigest 4,5 aastane, on kõik need veidi suuremad lapsed mudilaskoorist välja kasvanud ja neid uusi pisikesi ma eriti ei tunne. Kuid – me saime hakkama. Kõik jäid terveks, rõõmsaks, said hakkama, ei nutnud ja olid õnnelikult vanematele peale pidu üle antud. Meie suur ja tore pidu läks korda.
Kirkele oli koos kooridega see pidu aga juba kolmas suur laulupidu. 2011 aastal osales ta kõigest 4,5 aastasena koos meie stuudio eelkooriga esimest korda XI noorte laulu – ja tantsupeol ” Maa ja ilm”. Sellest saab lugeda siin ja siin. Järgmine pidu oli 2014- ndal aastal 7 aastasena üldlaulupidu “Aja puudutus Puudutuse aeg”, millest saab lugeda siit.
Ja seekord siis kolmas laulupidu.
Senised peod on meil olnud õnnekombel väga ilusate ja soojade ilmadega. Ega see liiga palav pole muidugi samuti lastele lihtne, aga igatahes veidi parem, kui külm ja vihmane.
Tantsijad said sel aastal ilmselgelt kõige rohkem ilma pärast vett ja vilet tunda. Lauljatel läks veidi leebemalt. Laupäevasel proovipäeval sõitsime veidi peale 10 Tallinna proovidesse ja tagasi jõudsime õhtul üheksa ajal. Mul oli siiralt hea meel, et meie laulustuudio lapsi kaks päeva järjest sõidutati edasi ja tagasi. Et polnud seda ööbimisevärki, koos külmunud lastega ja iga pisike sai õhtuks koju ema kaissu ning sooja voodisse. Proovipäev meid ilmaga ei hellitanud. Kole külm oli, hullult tuuline oli ja vihma sadas ka. Õnneks mitte lausa padukat. Kõige selle juures olid lapsed siiski väga sitked ja rõõmsad. Keegi ei kurtnud ega virisenud. On ikka päris uskumatu, milline visadus ja jõud väikestes inimestes peidus on. Mõnel väikesel juntsul tekkis ainult korra selline stressitaoline tunne, sest ega nad seni polnud vist elusees sattunud 10,5 tuhande omaealisega korraga suurele lavale. Esimesest ehmatusest üle saades oldi aga rõõmus edasi.
Kohe oleme jõudmas lauluväljakule
Korralduse poole pealt võib öelda, et kõik sujus päris hästi. Natuke naljakas oli muidugi selle padukülma ilmaga juba enne laululavale jõudmist saada jäätis pihku, aga no milline laps jäätisest ära ütleb :) Hiljem me neil endil küll ei lubanud osta ei jäätist ega jääjooke, sest lõdisema ajas mõned juba see ükski jäätis. Tegime pärast kargamisega sooja ja kõik sai õnneks korda.
Lauluväljakul leidsime üles meie õpetaja Thea ja loomulikult tuli sellest kokkusaamisest üks suur grupikallistamine.
Lauluväljakul liikumine käis meil samamoodi, kui nendel lastel, kes pildilt paistavad. Ikka hanereas kätest kinni, et keegi maha ei jääks ega kaduma ei läheks. Sealjuures range käsk kätest mitte lahti lasta, isegi siis, kui mõned täiskasvanud seda soovivad, et oma rada minna. Pole midagi teha, tuleb oodata, kuni koorikoosseis möödub ja siis saab suur inimene alles oma teed minna.
Hetk, enne lavale minemist – esimese hääle seltskond.
Esimesse proovi läksime veidi peale 12. Suundusin oma porstu esimese häälega suhteliselt mõnusale positsioonile, et mitte jääda väga tihedasse rahvamassi, aga lavalepääsu saime oodata me veel päris jupp aega.
Sajuga olid laululava trepid libedad ning ühel suuremal piigal õnnestus lavalt tulles päris õnnetult kukkuda. Kui meedikud said oma töö tehtud ja kiirabi noore inimese ära viis, said mudilaskoorid lavale – ikka valjude manitsuste saatel, mitte joosta ja olla väga ettevaatlikud.
Veel on lava tühi…
ja meie ootame lavalepääsu
Kui on külm, tuleb sõpra kallistada
Veidi aja pärast anti luba lavale minna ja kõik see 10,5 tuhat mudilast ründasid laulukaare treppe rõõmsa huilgamise saatel.
Selline oli vaade meie positsioonilt
Orkester oli kohe meie ees
Kui me esimesest proovist tagasi tulime, siis muidugi jälle kergelt sadas ja lapsed üritasid ennast kõik õpetaja vihmavarju alla sättida :)
Edasi tuli juba lõuna. Võtsime lastega suuna näitusepaviljonide poole. Rajad olid kõik kenasti tarastatud, seega eksida polnud võimalik. Söömas olid muidugi sellised rahvamassid, et meil oli esialgu paras hirm, kuidas me lapsed jälle kõik kokku saame, aga polnud hullu. Kõik said oma talongid kätte, kiiresti hankisime supid ja kohukesed ning sööma. Valikus oli kaks suppi – hernesupp ja nuudlisupp. Supid olid maitsvad. Ja milline laps siis kohukese üle ei rõõmusta.
Peale sööki saime kõik kenasti jälle väljapääsu juures kokku ning siis tuli teadmine, et vahepealseks ajaks enne õhtust peaproovi saame lastega minna spordisaali sooja. Saalis kenasti soojapuhurid töötasid ja lapsed said puhata, külmast toibuda ning mängida.
Ja siis toodi lastele veel kohukesi :)
Peale piisavat soojenemist oli aeg minna tagasi laulukaare alla, et laulud veelkord peaproovis läbi laulda. Õnneks õhtune proov kestis mudilastel päevase 2 tunni asemel vaid ühe tunni.
Olime niisiis taas laululava ees ootamas luba kaare alla ronida.
Lava ees jooksis ringi laulupeo fotograaf Rene ja saime tutvuse poolest kohe koos pildile :D Foto: Rene Mitt
Ja edasi tegin juba jälle pilti ise. Lapsed tahtsid poseerida, et ootamise aeg kiiremini läheks.
Veidi ootamist ja taas vallutasime lava.
Nii sai meie esimene laulupeopäev läbi. Vantsisime väsinud lastega näitusepaviljonide taha parklasse, kus meid ootasid rõõmsalt Kure Gunnari bussid. Tagasiteel enamus lapsi olid rõõmsad ja lõbusad, mõned aga lasid mõnusasti magades nurru. Kokkulepe jäi emadele lapsi üle andes, et ruttu koju, veidike süüa ja kohe magama, sest järgmisel hommikul toimus väljasõit juba kell 7.45
Pühapäev, rongkäik ja laulupeo kontsert.
Kõigepealt muidugi kogunesime
Siis rivistusime
ja edasi läks kõik kuidagi väga kiiresti. Kui eelmisel laulupeol saime rivistumispunktis kena 2 tundi passida, siis sel korral hakkasime liikuma kuidagi väga ootamatult kiiresti. Passisime natuke ja siis äkki täiesti ootamatult – juba liikuma. See oli hea uudis, sest niisama passitamine väsitab lapsed hirmsasti ära ja pealegi, sellise niiskevõitu ilmaga ei saanud kuskilegi istuda ka. Ilm muide, oli märksa parem, kui eelmisel päeval. Kergelt udutas vihma, aga vähemasti ei olnud külm.
Liikumine oli ka üle ootuste sujuv. Võrreldes eelmise korraga ei mingeid erilisi seisakuid. Hakkasime minema ja marssisime peaaegu et ühe jutiga lauluväljakule. Ja meil oli nii hea meel, et kõik meie väikesed lapsed pidasid kenasti vastu. Ilm oli marssimiseks mõnus. Ei liiga palav ega ka mitte külm.
Selle ülevaltvaatega foto tegi Rauno Volmar ja pildi leidsin Delfi lehelt. Tips mul seal esireas ja minu käsi tema peos.
Ja juba marsimegi lava eest läbi
Marssimast suundusime otseteed sööma ja süües läksid veidi väsinud laste silmad jälle särama. Ma kaldun arvama, et enamus nendest esimese klassi juppidest polnud varem nii pikka maad hoogsalt korraga kõndinud. Hakkama said! Absoluutselt kõik! Mul oli nende üle nii hea meel. Peale traditsioonilist laulupeosuppi seljankat anti lastele kosutavat jäätist! Ilm läks aina ilusamaks!!! Mida sa hing veel oskad soovida!
Supp ja jäätis kõhus, läksime otsima oma pesapaika. Seal sai siis jalga puhata, nautida teiste esinemist ja oodata oma esinemisjärge.
Ja siis algas pidu!
Toodi tuli…
Lauldi hümni ja lipulaulu
Vahepeal tegid lapsed puhkamiskuhja
Varsti läksime rivistuma mudilaskooride etteasteks raadiotorni väravasse. Meie esimese hääle kaks suuremat piigat, minu tips ja tema sõbranna, olid alati rivi ankruks. Kui teine saatja oli teise häälerühmaga ära, pidi ju ometi keegi valvama meie muidlaste rivi saba :) Meie pesa asus tuletorni poolses servas ja sealt trügida läbi rahvamasside raadiotorni poole väravasse oli ikka tõeline katsumus. Teisel häälerühmal oli sellevõrra veidi kergem, et nemad pidid lavale sisenema tuletorni poolt.
lapsi aina kogunes…
Pilt rahva suunas, kus istus ka president ja muud tähtsad ninad…
Üks meediast leitud pilt vaatega mudilaskooridele, keda oli laval 10,5 tuhat !!! See on samapalju, kui teisi koore kokku!
Meie jõudsime üles, orkestri taha. Oh, milline vaade ja kui uhked olid lapsed. Kontserdipäeval ei olnud nad enam sellest rahvamassist nii ehmatanud ja ütlesid, et nii lahe ja uhke tunne on siin laulda. Mina püüdsin ennast laste esinemise ajal hästi pisikeseks teha ja teha nii palju pilte sealt kitsast praokesest, kui õnnestus.
Laulud lauldud, oli ainus eesmärk oma mudilased turvaliselt treppidest alla tuua. Ootasime laulukaare ees, kuni väravatest suurem tropp ära lahenes ja siis liikusime ka ise välja. Oma pessa tagasi. Osad lapsed jagasime lapsevanematele laiali. Nendele, kes olid lapsi kuulama tulnud. 13 last jäi meile veel valvata ja nendega tegime laste soovil ühe kaubandustiiru, et saaks veel osta maiustusi ja meeneid. Kõik lapsed olid kenasti kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas tagasi ja saime kadudeta liikuda meid ootava bussi peale, et sõita koju.
Lapsed jagavad muljeid oma ostudest
Selleks korraks saigi meie laulupidu läbi. Kõik läks suurepäraselt. Kodus saime vaadata laulupeo finaali ja puhata jalgu. Järgmine pidu on aastal 2019. Üldlaulupidu. Selleks ajaks on meie tips juba peaaegu 13 ja enam mudilaskooris ei laula. Mis tähendab seda, et ka laulupidu saame nautida kohapeal lõpuni :) Lastekoorid ju laulavad erinevalt mudilaskooridest ka koos ühendkooridega!
Ah jaa. Kui rääkida peo turvalisusest, siis seda oli tunda igal sammul. Näha polnud, aga tunda oli. Lapsed olid kaitstud ja iga abivajaja aidatud. Võtsime ka meie endaga kaasa lavale ühe nutva tütarlapse, kes kaotas ära oma koori. Õnneks teadis ta, kus on nende pesa ja peale rõõmsat kooslalumist läks ta juba ise omade juurde tagasi. Kaks pisarsilmset tütarlast andsime enne lavaleminekut aga üle korraldajatele, sest nemad olid kaotanud oma koori ega ka ei teadnud, kus asub nende pesa. Kõik aitasid kõiki, kui selleks oli vajadus.
