Oli jaanipäev :) |

Nii ta on. Jaanipäev oli.
Suvine aeg on kiire, aga kui vähegi tekib pausike või on tarvis vaheldust mingile tööle, püüan mälestused talletada blogisse. Pilt kataloogis, on lihtsalt pilt kataloogis ja sinna satub palju vähem, kui võiks. Väljatrükke ei suuda samuti lõputult teha, aga blogisse on hea panna kokku jutt ja pilt ning koos jutustavad nad lugu :)

Kolmandat suve järjest oleme veetnud jaanipäeva Tallinnas vabaõhumuuseumis. Poeg läheb veetma jaane oma sõpradega maale ja meie saame siis samal ajal kasutada tema tuba Tallinnas ööbimiseks.
Kolmas aasta samas kohas aga sellepärast, et seal on selline mõnus ja rahulik atmosfäär. Päeval saab luusida ringi taludes ja ajada inimestega juttu, õhtupoole algab taludes juba vilkam tegevus ja lõpuks on suur pidu. Saab kuulata erinevates kohtades erinevat muusikat, vaadata etendusi, visata pilk peale talutegevustele, süüa kohalikus kõrtsis, nautida Leigarite tantse ja laule, võtta osa töötubadest,sõita hobuvankriga, nautida mereäärt, lõket ja niisama lahedat olemist. Kui isu täis, saab lihtsalt minna läbi linna koju.

Pildis sai tänavune jaanipäev siis selline :

Kõrtsi tasus tulla, kui soovisid süüa midagi rahvuslikku

Memmeke muudkui kudus ja kui soovisid, rääkis sellest majast ja kunagisest pererahvast pikki jutte

Imetillukesed sokid ja kindad, neid see memmeke kudus seal

Vaade üle mere vastaskaldale

Kus võis ronida, seal tuli ka ronida

Karkudel kõndimist peab ikka igal aastal harjutama

Veel süütamata lõke

Mis jaanid need on, kui pole suurel külakiigel kiikunud

Hobune sõitis ringi terve pika päeva. Loodame, et tal sellest pea ringi ei käinud.

Meil on traditsiooniks saanud, et jaanipäeva lõunasöögiks sööme sushit. Prismas on väga mõnus sushilett, kus saab endale ise karbikese komplekteerida ja nii me siis valisime endale meelepärasemad palakesed ja pärast nautisime söömist.

Neiu lilledes

Jalutades ringi nägime ühel hetkel eemal ühte uudishimulikku kitse söömas. Kaugel oli. Tegin pilti, pärast zoomisin sisse programmis, aga näed udune sai. Sellegipoolest oli vahva teda seal kohata :)

Vana koolimaja juures käis etendus ja saime kahekesi kiikuda

Sealsamas kooli kõrval olid männid, nagu mastipuud. Minu lemmikud.

Kus aga ei jalutanud, kaunites rahvarõivastes naisi nägi alati

Hobune puhkab sõidust

Tips läks hobusega ringi sõitma ja mina käisin samal ajal kõrtsis taimeteed joomas ning karaskit söömas. Lapsele ostsin juba ette ära – kui sõitmast tuli, sai ampsata.

Sõnajalgu kasvas kõikjal, aga sõnajalaõit me ei otsinud. Õitsesime parem ise.

Talupere toimetas

Värav. Meie jaoks tähenduslik.

Tipskin punub töötoas pärga. Palju oli neid pärjapunujaid. Meie lastel on see kuidagi nagu emapiimaga juba veres, see punumisoskus, aga väljamaalastele oli see päris tuumateadus.

Nüüd aga portsuke Leigareid. Suuri ja väikeseid. Ilusad on.

Jaapanlastest Leigarid. Laulupeol tantsisid nad samuti ja peale seda sõitsid Jaapanisse tagasi. Vahetusõpilased, kellele hakkas väga meeldima meie rahvatants ja folkloor.

Selles töötoas sai meisterdada õhukestest kangastest lilli, mida sai pärast juustesse panna. Hoog oli nii suur, et mina sain päris tükk aega omapäi ringi jalutada. Õnneks kinnistus ka oskus neid teha. Kodus nüüd neid kauneid lilli päris mitmeid juba tehtud ja sõbrannadelegi õpetatud.