Kesksuvi käes

Tekkis tunne, et oleks vaja pisut kõvasti mõelda. Et ehk siis ennast kirjalikult väljendada.
Kesksuvi on käes. Tohutu kiirusega on juba pisut üle poole suvest läinud. Palju on tehtud, palju tegemisi veel ees. Kalender on pidevalt täis kirjutatud. Paras tegu on kõik vahvad mõtted ja tegemised, mis pähe tulevad, sinna suvekuudesse ära mahutada. Kuskilt otsast pole veel tunnet, et oh, isu täis juba sellest suvest ja laps võiks kooli minna, oleks lihtsam. Las lapsed lustivad. Suur jõuab olla terve ülejäänud elu ja enamusel inimkonnast ei tule siis enam kunagi võimalust suvel 3 kuud vaba olla. Mul pole ühtegi lapsehoidjat ega vanaemasid vanaisasid, kes aitaks suvel last kantseldada, aga ma pole tõesti ühelgi suvel tulnud selle peale, et tüütu on, raske on. Kui laps koolis, siis vähemasti on kuskilgi ära ja ehk ka söönud, kuidagi midagi.
Ei ole midagi häda. Hommikuti saab varem üles tõusta ja lõunaks lapsele söögi valmis teha – igati tervisliku söögi. Toidutermoses seisab see kenasti soe. Kui pole jõudnud teha, saab korraldada asju teistmoodi. Tegelikult saab lihtsamad toidud laps täitsa ise valmis tehtud. Mõnel päeval tuleb hoopis mulle tööle külla ja siis veedame lõuna koos mõnusasti mõne söögikoha väliterrassil.
Isegi siis sain hakkama, kui laps oli alles laseaiaealine ja lasteaed suvel kuu aega puhkusel. Ja eiei, ma ei tööta päeval kodus. Pigem töötan terve päeva riigitööl ja õhtul töötan ka – teen eratööd. Õhtul, kui töö väljapool kodu, võtan võimalusel lapse kaas. Õpib, areneb, oskab ennast üleval pidada. Meil pole olnud ka lisajõudu teise lapsevanema näol elu korraldamises ja kõrgepalgalised pole me samuti. Suvel saab võtta ette mõned vahvad käimised sellised, mille tarbeks tuleb raha koguda ja samas on võimalus päris palju võtta ette nii, et eelarve on nullilähedane või olematu. Lisaks on sel suvel juhtunud nii, et alailma on meil ka külalapsi ja koos on neil tore ja saavad kõik hoitud, söödetud ja meelt lahutatud. Igavlemas pole ma igatahes oma last näinud kunagi – järelikult vaimuvaesuse all ei kannata. Tegelikult lapsel peabki vahest igav olema, et fantaasia tööle rakenduks ja üldse ei pea tema aeg olema üleorganiseeritud. Pealegi, on hindamatu aeg see lapsepõlv, kus suvel on suur vabadus. Vabadus olla, teha mida tahad, magada kaua tahad. Sellist aega ei tule hilisemas elus enam kunagi.
Televiisorit meil pole, arvuti on minu töövahend, kuhu laps satub harva ja siis ka küsib, kas natukeseks tohib. Telefon on pigem õhtuti teinekord südamesõbrannaga suhtlemiseks onlines, mitte mängimiseks ja aja surnukslöömiseks. Ja kui ta isegi vahest harva seal mõnda mängu mängib või instas surfab ( kusjuures ta on mulle selat näidanud paduhuvitavaid asju, kuidas ägedaid joonistusi teha), siis pole see üldse probleem. Telefoni kasutusaeg peab olema lihtsalt limiteeritud ja kord majas. Peale kõige muu leiab laps isegi aega klaverit harjutada. Ei peagi sundima, meeldib.
Rahvas kurdab, et suve nagu polegi, jahe ja vihmane…ise pole pannud tähelegi. Kogu aeg on tegemist ja lõbus. Miski pole tegemata jäänud. Laps on kohe täitsa palju ujumas käinud nii kohalikus lombirannas kui meres. Tema on muidugi meil morsk, mina jahedasse vette ei kipu :D Ainult vahest harva. Ühesõnaga ma kuulen jälle siin seal kiunu ja vingu ja ……viriseda saab tõesti alati. Meile on lihtsam elada oma elu ise toredaks, kui viriseda. Niiet jah, no mis virisemine see on, et olgu kooliaasta 2 nädalat pikem suve arvelt? Inimesed ei oska oma lastega midagi peale hakata. Miks peaks kool olema lapsehoidja rollis? Kellele need lapsed siis sünnitati?

Aga….tont sellega. Kes tahab, las viriseb. Meil on suvi ja suvi on lahe.
Ah jaa, sel suvel on tänu jahedusele ja aeg ajalt sadavale vihmale loodus siiani lopsakas ja ilus roheline. Kui on kuum ja vihmata suvi, siis enamasti peale sireli õitsemist lööb looduse tuhmiks ja tolmuseks. Sel aastal on kõik ilus. Praegu õitsevad igasugused põllulilled ja ravimtaimed. Põllulilli raatsin vahest tuppagi tuua. Kõigepealt olid lupiinid.

Seejärel tulid põllulilled

Rõdul on meil nagu ikka üks paras taimekasvatus ja lilleaed. Lähtume sellest, et kui tervet aiamaad pidada ei jõua, pea rõduaeda :) Tomatitaimed jõudsalt õitsevad, nüüd on juba päris palju väikeseid lahedaid kirsstomateid küljes, aga eks paistab, kas nad ka punaseks lähevad. Möödunud aastal ei läinud. Siis läksid, kui tõstsin tuppa ära. Ega rõdu pole ikkagi kasvuhoone. Aega õnneks veel on, esimesed hakkavad juba roosatama – seega elame näeme. Erinevad salatilised ja maitsetaimed on kasvanud kenasti. Paprikataimed on uhked. Basiilik lõhnab imeliselt. Toalilled on suvel kõik kenasti rõdul suvitamas ja lähevad värske õhu rõõmus aina lopsakamaks.

Praeguseks on meie emadepäevaks toodud petuuniad rõdul amplitest välja kolinud, sest neile tuli mingi pahalane kallale. Spetsialistiga pidasin nõu ja ilmselt oli häda tekkinud liigsest niiskusest, mis öösel rõdul sinna pottidesse kinni jäi. 4 päeva tagasi rõõmustasin nendega õues kompostihunnikut. Nüüd on nende asemel uued ja ilusad ripptaimed. Vaheldus on tore ja silm puhkab.
Alpikann ärkas suvel õitsele ja praegu on ta veel õiterohkem, kui pildi tegemise ajal. Õisi tuleb aina juurde. Teine alpikann on samuti üsna pea õide puhkemas.

Praeguseks ajaks on alanud ka talvevarude kogumine. Suur ports maasikaid läks sügavkülma aega veetma, et me saaksime ikka jätkuvalt läbi aasta maitsvaid smuutisid ja jäätiseid teha.

Ilusaid loojanguid on olnud üksjagu. Ühel pool maja ühte värvi, teisel pool teist värvi. Ühel päeval nii, teisel naa.

Praegu õitsevad herned. Mulle meeldivad väga lillherned ja täiesti loogiliselt meelduvad mulle siis ka herneste õied.

Me nimetuse poolest elame linnas. Eks ta ongi. Koolid on suured, liiklus läheb iga aastaga suuremaks, igasugused Selverid, Maximad ja muud keskused on olemas jne, aga maja taga on meil idüll. Suur maja varjab ära suure maantee ja sinna taha ei kosta isegi autod. Kaskede all on mõnusasti laud ja pingid, usinate naabrinaiste aiamaad, üle kraavi kohe võsa, veidi edasi ronida, oleme juba terviserajal ning kaskede all on tänu armsatele naabritele lastele nüüd isegi võrkkiik. Tips on avastanud sel aastal mõnu selles lesida ja lugeda või niisama unistada.

Paremal juhul on õnnestunud tal seal isegi pannkooke süüa ;) Odrajahupannkoogid mandlipiimaga ja kastmeks banaani – mango – jõhvika püree.

Kui õues on vihmane olnud, siis leiab alati toaski toredat tegevust. Muide, millalgi talvel Soomes käies, ostsin raamatupoest ühe toreda raamatu. Värvimisraamatu, kus on sees ka toredaid tekste. Pildid on soovituslik värvida koos lapsevanemaga – üks värvib siis paremat lehte, teine vasakut. Teraapiline ja mõnus koostegemine. Raamat on kunstniku ja psühholoogi koostöö ning annab võimaluse mänguliselt lapsega koos asju arutada.
Vahest mängime rõdul lauamänge. See on ka tore. Teinekord kokkame koos või loeme. Naabrite meelehärmiks hakkame vahest hilisõhtuti koos laulma klaveri saatel :P

Kahtlemata on suve esimene pool olnud pildistamisrohke ja järjepeale pole ma oma töödega jõudnud siiani kuidagi. Pingutan, enne, kui uus sats pildistamisi jälle kätte jõuab :) Eile õhtul sebisime lapsega rõdul, kui ta oli just õuest tulnud oma lillelise kleidiga ja patsid lahti pununud…. ja no nii ilus valgus oli. Tegime siis mõned suvepiiga pildid.

Ees on teine pool suvest – mõnusast, huvitavast, lõbusast, rõõmsast. Jätkuvat suvenautimist kõigile!