Mõtlen nüüd, et mitmendad merepäevad need meil juba olid…..tõesti ei teagi. Tirts oli esimeste aegu igatahes päris väike ja käisime seal veel suvekäruga. Nüüd on meil varsti preili 11-ne, seega vast vähemalt 8 korda on meil merekatel käidud küll. Sel aastal olid merepäevad ise veidi teistmoodi ja ka meie käigud olid isemoodi. Esiteks merepäevad kestsid tavalise 3 päeva asemel 4 päeva. Siiani on olnud reedest pühapäevani, tänavu laupäevast teisipäevani. Üks uus ja mitte just meeldiv uuendus oli see, et uhked laevad saabusid meie sadamatesse alles kolmandal päeval ja see oli esmaspäev, ehk tööpäev. Kala oli ilmselt selles, et Tall ship race raames said purjekad tulla meile alles esmaspäeval. Soomest nad riburadapidi kõik ju tulid, pea 50 alust.
Nojah, aga ega siis merepäevad sellepärast pidamata ei jää. Lapsed tahavad sinna alati minna ja ega ma ise ka ära ei ütle just ühel, mulle kõige olulisemal põhjusel – saab merele :)
Niisiis, esimene päev, laupäev.
Reede õhtust oli mul juba tütreid kodus kolm. Enda oma, tema sõbranna ja poja vanem türetirts. Suured tüdrukud pidid minema laupäeval oma klassiõe sünnipäevale ja sedapuhku jäid nemad laupäevasest linnaminekust kõrvale. Sünnipäev oli selleks õnneks väga hea põhjus ja lastel oli väga tore pidu. Mina võtsin siis hommikul pojatütre ja läksime rongi peale. Teekond oli meil lõbus, sest tipsil on parasjagu “aga miks?” periood ja nii ma pidingi terve tee küsimustele vastama. Jaamast jalutasime kenasti sadamasse. Pisekesele inimesele, kes pole veel isegi 4, oli see esimene käik sadamasse ja muidugi esimesed merepäevad. Etteruttavalt võin öelda, et koju tagasi jõudsime me õhtul peale üheksat ja terve päeva jooksul ei kurtnud pisike piiga millegi üle. Oli väga vapper ja tore seltsiline.
Väikeseid lapsi köidavad kõige rohkem muidugi igasugused batuudid ja muud lastele mõeldud atraktsioonid. Batuute oli seal kohe päris mitmeid ja erisuguseid.
Kui kõik batuudid läbi kepseldud, mõtlesime minna merele sõitma :) Esialgu arvas tütarlaps, et ei, tema ühegi paadi peale ei lähe. Seejärel tekkis tal küsimus, et kas laeva kapten on piraat? No kuna kapten oli lapse noore tädi issi, siis laienes küsimus edasi, kas Kike issi on piraat? Soovitasin tal ikka ise järgi vaadata, et ehk siis tuleks minna purjelaevale ja ise järgi vaadata, on piraat või mitte. Lõpuks kandis veenmistöö vilja ja laps oli nõus merele tulema.
Nii me siis ootasime kai ääres oma valget laeva.
Laevale jõudes, kadus ka pelgus ning palju huvitavam oli ringi vaadata. Kapten ei tundunudki enam väga piraat, kuigi mine sa tea, äkki siiski mingil viisil on. Merel oli aga lapse vaatamistmööda väga palju piraadilaevu :) Nõrganärviliste lohutuseks võin ölelda, et sadamast väljudes oli lapsel kenasti ka päästevest seljas :)
Vöör mere suunas ja nii me sadamast lahkusime
Merel olles nägime suurt ja ilusat kruiisilaeva
Ja tegelikult tuli mu noorem poeg ka meiega merele ja tegi ahhoi :) Seega lapsele oli piraate täis merel toeks ka omaenda armas onu.
Merelt ei saa kunagi jätta pildistamata kauneid Tallinna vaateid
Maal tagasi. Jalutasime igale poole, uurisime kõike huvitavat. Ka lilli. Sõime. Puhkasime. Lustisime.
Nägime toredaid sepistatud tuulelippe
Lõpuks julges laps isegi suure purjepaadi pardale minna. Mõni oli õnneks ikka kaide ääres olemas.
Üks suur tõmbenumber lapse jaoks oli autodega sõitmine ja kuigi ma küsisin, kas ta on varem sõitnud ja vastus oli – ei – sõitis tips nagu tõeline proff. Igast ummikust suutis välja roolida ja poistest ette kihutada. Üle ootuste sihikindel ja julge sõitja :) Ilmselgelt on palju issit kõrvalt jälginud.
Üks hetk sai merepäevadel seiklemisest meil küll ja hakkasime liikuma vanalinna suunas. Teele jäi suur ja paks Margareeta, mida siis hoolega üritati kallistada. Ei ulatanud veel. Tuleb vist rohkem putru süüa.
Söömata ei jäänud ka meie lemmikjäätis. Vanalinna Karu talu šokolaadipoe veganjäätis.
See tänavanukk tekitas ikka väga palju elevust. Miks ta seal tänaval seisab ja miks tal kile peal on ja miks tal just sellised riided on jne jne. Ühesõnaga palju küsimusi ja emotsioone ja kuidagi ei saanud sealt nuku juurest tulema.
Kui me päevast piisavalt väsinud olime, tekkis muidugi mõte ronida üles Toompeale. Seda tänavatpidi olen ma korduvalt üles roninud, aga millegipärast polnud siiani ühte toredat maja märganud. Seekord jäi silma.
Bogapoti väravas köitis tähelepanu kiisu, keda oli vaja silitada. Mis sellest, et keraamiline kiisu :)
Ja muidugi need lummavad vanalinna vaated….
Lapsel rõõmu kõvasti.
Lõpuks saime pikkadest treppidest alla ja jõudsime mänguväljakule. Olgu lapsed kui väsinud tahes, möllata jõuavad nad alati.
Nii olime siis otsaga rongijaamas tagasi. Käisime veel turul sisseoste tegemas. Kotid olid head ja paremat täis ning siis…siis õnnestus meil napilt oma rongist maha jääda. No ikka sel põhjusel, et sama perrooni ääres seisis kõigepealt Narva rong ja selle taga alles meie rong. Nii me siis meie rongi saba lahkumas nägimegi. Kuid…meie ei heitnud meelt. Läksime turule tagasi. Leidsime endale mõnusa söögikoha ja kinnitasime keha. Tunnikese pärast saime järgmise rongiga juba ära sõita ja Tallinnale aknast lehvitada. Ei läinudki väga palju aega, kui mu süles magas üks õnnelik ja väsinud väike tüdruk. Koosveedetud päev oli tore.