Merepäevade teine päev oli loomulikult samuti meeleolukas. Sinna läksin tütre ja tema sõbrannaga.
Juttu tuleb siin vähe, aga pilte laste lustimistest ja meresõidukitest kuhjaga. Loomulikult ka vaated linnale. Iga aasta tuleb ju fikseerida, mis on linnapanoraamis muutunud.
Kui kohale jõudsime, oli meil esimene siht – merele! Ise oleme vanad meremurkad, aga tipsi sõbrannale oli see esimene kord. Hüppasime aga kauni purjelaeva Aurelia pardale ja sõit võis alata.
Sadamas sai laps teha oma lemmiktööd laevas – visata vendreid välja.
Onju igati vahva, kui vahelduseks õnnestub kapten oma haardesse saada :) nagu Pipi Pikksuka kohtumine isaga :P
Usin laps sai fotoka kätte ja tegi minust ka pilti. Mõnus, nii mõnus on merel olla.
Vahepeal tulime maale tagasi ja lapsed käisid hüppamas. See on merepäevade lahutamatu osa.
Eriti hästi vedas, et pliksid said vastamisi batuutidele ühel ajal hüppama. Tõeline kooshüppamine.
Külastamata ei jää kunagi ka raamatukogubuss Katariina Jee. Seal saab ju lahendada ülesandeid ja siis saab kingitusi :)
Parasjagu merel oldud ja karatud, läheb igal normaalsel lapsel kõht tühjaks. Vaatasime mis me vaatasime neid söögikohti, aga lapsi köitsid kõige rohkem mahlased burgerid, millega samast letist müüdi ka Türgi maiust baklavaad. Mõned korrad aastas burksi süüa võib ju ometi lubada ja kui on üks tore päev koos lastega, siis söögu, mida tahavad. Baklavaad ostsime ka, mitut erinevat sorti. Peale sööki külastasid lapsed ühte suuremat purjelaeva ja vaatasid niidama ringi, kus mida põnevat pakutakse.
Üks moosekant lõbustas kail rahvast
Kui kaubandusalale tiirud peale tehud, võtsime suuna Linnahalli ja Kultuurikatla poole. Sealt mööda patareivangla kõrvalt vonklevat rannapromenaadi läksime Lennusadamasse ja vahepeal käisid lapsed hüppeid tegemas (sellist atraktsiooni varasematel aastatel pole olnud) ning merd katsumas.
Jõudsime Lennusadamasse.
Kummipaate kihutas ringi sel suvel merepäevadel päris ohtrasti. Mind ei ole see kiire sõit millegipärast kunagi köitnud. Iga kell eelistan purjekaga sõitmist.
ja sealt ta tuleb… samal ajal helikopter jälle sõitu minemas. Helikopteriga sõitmas käimine paistis rahvale väga meeldivat, sest kaks koperdajat muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid.
Meie siis jälle pardale ja merele
Kohtasime sellist toredat kostüümis kutsat :D Oli teine alles 4 kuud vana.
Vahepeal juhtus lastel laeva oodates väike äpardus. Kotist joogipudelit võttes, kukkus tipsi telefon välja ja…no muidugi, ikka serviti ja kohe kai laudade vahelt läbi. Esimene mõte oli, et ahah, nüüd siis läks telefon ujuma ja jääb üle vaid järgi lehvitada. Õnneks hakkasid lapsed ruttu vaatama ja avastasid, et all ei olegi kohe vesi vaid täitsa kõva pind ja telefon läikis kenasti vastu. Rahustasin lapse maha ja lubasin, et küll me telefoni kätte saame. Kui ta on seal olemas ja mitte vees, siis peab see ju ometi võimalik olema ja kiirel hindamisel vaatasin, et kai lauad pole isegi mitte ühes pikkuses, vaid keskelt pooleks, seega – tuleb vaid veidike ühte lauda lahti võtta, et telefonile ligi pääseda. Käivitasime operatsiooni – päästke telefon :) Laevaga saabus oodatud issi, laps valas oma kurbuse tema rinna najal välja ja paps leidis samuti, et pole probleemi. Organiseeris vajalikud vahendid, puuris laua osaliselt lahti, mina pistsin oma peenikese käe sisse ja telefon oli omaniku juures õnnelikult tagasi. Õnnelik õnnetus ja õppetund, et kotist tuleb asju välja võtta ettevaatlikult, kui seal on ripakil telefon.
Mured lahendatud, läksime vaatama, mis Lennusadamas toimub. Parasjagu esines Liis Lemmsalu oma bändiga. Lapsed said ennem näppu jääjoogid ja smuutid ning kuulasid mõnuga kontserti.
Peale kontserti läksime lastealale ja no olgu need lapsed peaaegu 4 või peaaegu 11, ikka meeldib neile turnida ja hüpata.
Viimase atraktsioonina võtsid lapsed ette pallides “ujumise “.
Sellega sai meie päevane programm läbi ja võtsime ette tagasitee rongijaama läbi vaikse Kalamaja.
Väsinud, aga õnnelikud sõbrannad. Õhtu käes, aeg koju sõita. Mina sain lisaks toredale seltskonnale ja mõnusatele merepäevadele ka päikesest põlenud õlad. Praeguseks on õnneks kõik hästi ja punetus kenasti vahetanud värvi pruuniks ja isegi nahk jäi selga alles :) Ootame järgmisi merepäevi!
