Viimastel suvedel on meil kombeks olnud koos Kirke ja hea sõbranna Ingega kusagil ringituuritamas käia. Meil selline lõbus kolmik ja koos on tore käia paiku avastamas. Sel korral võtsime ette Eestimaa põhjaranniku ja kulgesime mööda seda siksakitades Võsuni.
Istusime laupäevasel hommikul nädal tagasi autosse ja hakkasime sõitma. Esiti üle Kuimetsa Kose poole. Seal vahepeal sattusime hiiglama suure udu sisse. Kohe hästi huvitav udu oli. Peitis päikese täitsa ära, hõljus põnevate räbalatena meil pea kohal ja kui ükskord hajus, oli ka päike tagasi väljas.
Loomulikult pidasime me kinni ja tegime mõned pildid.
Siin pildil hakkabki udu vaikselt ära lendama ja sinine taevas on nähtavale tulnud.
Esimene sihtpunkt oli meil Andineeme rand. Saime seda otsida parasjagu, sest omameelest õiges kohas olles oli meil igal pool vastas eramaa silt, kuni me lõpuks mõtlesime, et tühja kah sellest sildist, sest veidi eemal paistab ikka midagi parkla moodi ja autosid sinna vurab aga juurde. Tuli välja, et tegimegi õige otsuse ja seal see otsitav rannariba oligi. Autosid vuras sinna aga sellepärast, et tulemas oli võrkpalliturniir. Rannavolle. Seal toredas rannas toimetab üks imeline naine Marianne ja jõudumööda meie põhjamaist suveilma trotsides on ta seal koos sõpradega Putkat pidanud ning rõõmsalt, kasvõi karvamüts peas, vabaheegeldanud. Putka postid saavad aina kirjumaks ja seltskond, kes sealt läbi käib, on samuti kirju. Heegeldasin minagi sinna ühe lapikese valmis ja tips punus kirju paela. Tegelikult oli seal rannas nii mõnus olemine, et laps keeldus esiotsa meiega üldse kaasa tulemast. Tema oleks meeleldi jäänud sinna koos teistega tšillima ja ujuma. Ilus ilm, mõnus olemine, lahe muusika ja rõõmsad inimesed – mida sa ikka veel tahta oskad. Meil oli paraku aga plaan edasi sõita ja kahjuks hiljem teist teed koju liikuda. Seega jah, lapsel ei jäänudki muud üle, kui oma peagi 11-ne kere meiega autosse vedada ja loota, et ülejäänud päev jätkub sama toredalt ning avastamist on veel küll ja rohkem.
Just selline putka, sildiga Putka :)
Puhas heegeldamis- ja olemisrõõm :)
Ees paistab Pedassaar. See on üks tore saar, kus on omal ajal peetud nii suvepäevi, kui ka käidud üle jää koos koertega matkamas. K käis proovimas vett ja tunnistas selle täiesti ujumiskõlbulikuks juba enne kella 12 hommikul.
ja siisn siis need vahvad heegeldised ümber postide :)
K punub paela
Turniir on täies hoos
Kuigi meil oli kahju lahkuda, sõitsime siiski edasi. Siin seal pidasime kinni, vaatasime ringi ja tegime mõne pildi.
Jõudsime Juminda poolsaare tippu. Kõigepealt vaatasime üle majaka ja siis läksime päris tippu, kus on mälestusmärk sõjas langenutele ja suurepärane vaade merele.
Eemal paistavad suured pilved. Uuris Inge asja ja tuli välja, et Soomes ongi äike.
See pilv seal taga, on alasikujuline pilv. Sellel pidigi selline nimi olema ja see on äikespilv. Õnneks oli ta kaugel, Soomes.
Kormoranid on kusagile teel… Neid seal ikka lendas.
Inge on leidnud midagi huvitavat ja huvitav tuleb alati pildile püüda.
Väga palju kasvas poolsaare tipus imeilusat nõmm – liivateed. Armsalt õrn ja kui hästi veel lõhnas…
K leidis endale loomulikulkt meelepärase kivi :) Et tea kas võtaks kaasa? Selle konkreetse jätsime siiski randa maha.
Sõitsime edasi ja leidsime jälle kauni koha :)
Inge leidis ka :)
Sel kohal jätan oma kirjutise pooleli, et liiga pikaks ühe korraga ei läheks. Mõne aja pärast kirjutan meie reisist edasi.
Pingback: Tunne oma kodumaad, ehk kuidas me käisime Narvas ja mujal Eesti põhjarannikul |