Minu jope. Seekord päris minu jope.

Eelmise jope tegin samuti ju endale. Kes mäletab, see teab. Juttu sellest oli siin.
Juhtus siiski nii, et laps ärandas selle endale. Nii, siis nii. Ega mul kahju ei ole. Plaanis oli ju veel üks jope niikuinii teha.
Ühel päeval seisin silmitsi olukorraga, kus tuli hakata kiiresti uut jopet tegema. Nimelt oli kohe algamas laulupidu ja ilmajaamad midagi head ei lubanud. Tuli võtta kiiremas korras veel ühe jope tegemine käsile ja millal siis veel, kui mitte päev enne laulupeo proove.
Seekord tegin jope kokku mustrilisest ja ühevärvilisest softshellist. Kogemus ütles seda, et tavaliste õmbluse vahel olevate taskute asemel on otstarbekam teha lukuga taskud. Tavalise varruka asemel tahtsin mina oma jopele hoopis soonikuid. Lapsele meeldivad aga ikka ilma soonikuteta varrukaotsad. Pikema tegin jope samuti. Et oleks ikka võimalikult palju paha ilmna eest kaitstud.
Kui jope valmis sai, arvas K, et no seda jopet tahaks ka endale :P leppisime siiski kokku, et see jääb minu jopeks, aga kui väga vaja, saame jopesid vastavalt vajadusele ja soovile vahetada :) Temale on see pikem jope sellise poolmantli pikkusega.

Selline see jope sai. Mõnusate erksate värvidega. Seda sorti sinine on mulle alati meeldinud. Materjal mõnusasti vetthülgav ja samas seest pehmelt fliisine. Väga oluline faktor on tuulepidavus.

Muidugi on jope kapuutsiga. Meie kliimas ei saagi teisiti olla. Ikka on põhjust kapuuts peale tõmmata ja oma pead tuule või vihma eest kaitsta.

Sellel jopel on lukke rohkem, kui eelmisel. Taskud tegin lukuga just sellepärast, et kui ma rattaga sõidan, on kindlam nendes võtmeid ja telefoni hoida. Mis sees, see sees – ei kuku välja.

Ja muidugi on kapuutsis nöör. Stopperid abikls, et paras pikkus paigal püsiks. Nii ei pea seda nööri kogu aeg sikutama ja siduma.

Tripi tegin kohe sellise korraliku. Enamus poejopedel on nii tillukesed aasad, et ei taha iga nagi otsa mahtuda. Või pole üldse trippi.

Kokkuvõtteks võib öelda seda, et need joped on väga praktilised ja meie heitlike ilmadega kliimas väga sagedasti kasutuses. Kerged, tuultpidavad, vettpidavad ja muidu mõnusad.
Kahjuks on see seni selle suve ainuke õmblustöö, mis on ette näidata. Nii palju on muud tegemist või tööl olemist, et masina taha olen jõudnud minimaalselt. Näiteks siis, kui pojale on vaja püksid kitsamaks teha. Suuremate tööde jaoks pole aga aega kuidagi leidnud. Õnneks on veel august ees ja ehk leian aega midagi õmmelda. Näpud ju sügelevad ja ilusaid kangaid on kodus küll, mis ihkavad mõneks kenaks rõivaesemeks saada.