Vahepeal on olnud hulgaliselt tegemisi ja enne, kui me jälle midagi ette võtame, katsun selle põhjaranniku tripiga ühele poole saada.
Järgmine peatus – Purekkari neem.
Tõepoolest, ma ei väsi kordamast, et Eestimaa on täis imelisi paiku. Mina pole seal Purekkari neemel varem käinud, aga nüüd oskan soovitada ja läheks ka ise sinna alati heal meelel tagasi. See pikk teekond eesti mandriosa kõige põhjapoolsemasse paika on seda väärt, et uuesti sinna minna. Looduslikult kaunis ja avastamisi täis.
Jätkakem siis jutustust juba piltidena :)
Eemal paistab Mohni saar. Sinna olen ma ükskord jalgsi üle jää käinud. Imelise päikeselise ilmaga ja libeduse vastu aitasid jäänagad saabaste all. Väga lahe matk oli koos fotorahvaga.
Jalutades mööda kive leidis K ühe suure südamekujulise kivi. Kohe tekkis vastupandamatu vajadus ennast seal nagu kass kerra tõmmata. Südamega juttu ajada :)
Kive jagus Purekkaril muidugi igasuguseid. Ka päris suuri.
Ja pildistamismaterjali oli seal rohkem kui küll. Isegi Inge ei suuda otsustada, mida pildistada ja mida mitte :)
Ääretult mõõtmatu ja hoomamatu tunne on seal tipus seigeldes.
Ujuma tuli minna päris kindlasti. Ikkagi mandripoolse Eesti kõige põhjapoolsem tipp!
Piisavalt juba seigeldud ja jalutatud, tekkis meil loogilise jätkuna nälg.
Otsustasme minna Viinistule keha kinnitama. Suur oli aga meie üllatus, kus keset päeva meid seal ei teenindatudki, sest nendel oli seal just alanud tunnine teeninduspaus. Me oleme aastate jooksul ikka lastega ja sõpradega päris paljudes ja erinevates kohtades söömas käinud, aga sellist asja nagu teeninduspaus, keset laupäeva ja turismihooaega – kuulsin ma esimest korda. Mis seal ikka – vaatasime Viinistul pisut ringi ja sõitsime edasi. Ikkagi tahtsime ju süüa saada. Kui restoran raha teenida ei taha, siis viime selle mujale. Oli seal teisigi luusimas nõutu näoga.
Jõudsime üle Käsmu Võsule. Käsmus olen ma varemalt käinud, aga Võsule imelikul kombel sattusin elus esimest korda. Mõnus kuurort, kõigil on aega ja mere ääres on alati mõnus. Sealt leidsime õnneks mitmeid söögikohti, kus pole ette nähtud teeninduspause :) Ühe nendest valisime välja –
Pop up grill “Kuum Kahvel”. Saime kenasti teenindatud ja kõhud täis.
Ja peale sööki ilusate majade vahelt randa. Ikka mere äärde, kuidas siis muidu.
Seal keskel kaugemal üks pisike kuju on meie K, kes lidub sügavamasse vette. Kuidas teisiti saakski, kui jälle ujuma. K jaoks on vesi eluliselt oluline :D Meie Ingega lõdisesime rannas ja K ujus :)
Jah, kui laps sai ujutud, siis vaatasime, et kahjuks on kell juba päris palju ja oleks aeg hakata oma nina tagasi kodu suunas pöörama. Ütlen ausalt, et ega me keegi seda erilise rõõmu ja entusiasmiga ei teinud ja mida kaugemale jäi meist meri ja ülimalt mõnusad männimetsad, seda rohkem me vaikimisi kurvastasime ja arutasime, et küll seal mere kandis on ikka mõnus.
Ees seisis meil siiski üks tore käik ja see käik viis meid Palmse mõisa territooriumile. Palmse on just selline väike ja rahulik mõisakompleks, mitte eriliselt suurustlev, aga kaunis. Sisse me mõisa enam ei saanud, sest aeg oli hiline, aga see ei olnudki meil eesmärk. Soovisime nautida just mõisaparki ja seda välist olustikku. Kunagi siis, kui K oli umbes kolmene, käisime seal sees, aga seda tips täiesti ootuspäraselt ei mäletanud. Kummalisel kombel ei leidnud esialgsel vaatamisel ma selle kohta aga isegi blogipostitust. Pildid on siiski mul sellest käigust täitsa olemas.
K tuvastas aknast klaveri :)
Õnnelik laps, kes on veetnud imelise päeva avastades kodumaad. Mõis avaldas talle kõvasti muljet ja ta ei väsinud unistamast, kui tore oleks olla seal mõisapreili. Jalutada hommikuti päikese käes koos empsiga, istuda lehtlas ja juua koos teed, käia tegemas hommikusörki hekilabürintides, mängida klaverit….isegi koduõppest unistas :)
Vahva, kui laps tahab ja oskab unistada. Ma ise olen kehvavõitu unistaja, aga tema päris veel terve õhtu, et kas mingi valemiga siis tõesti seda mõisa meile ära osta ei saaks :D Unista suurelt, eks, siis saavad su elus asjad juhtuda!
Koju jõudsime loojangu ajal.
Selline see meie seekordne reis Inge ja K-ga oligi. Hea seltskonnaga ja kaunites paikades. Tasa ja targu, ilma liigse kiirustamiseta. Oskus lihtsalt olla ja mitte kogu aeg elus midagi taga ajada, on üks hea oskus.
Suve on jäänud veel napp 2 nädalat, aga tunne on endiselt mõnus ja hea ( Miks ei peaks, kui mul algab kohe puhkus :P). Kool hakkab küll esimesel septembril pihta nagu alati, kuid ega siis sellega suvi otsa ei saa. Ilusat ilma tuleb veel kindlasti isegi septembris ja plaane on veel täitsa igasuguseid. Sigrimigriseid ja lõbusaid.
It was our trip on the beautiful northern coast of Estonia.
.