Üks oluline etapp elus jälle läbi

Jah, nii see on. Minu keskmine laps lõpetas gümnaasiumi.
22. juunil, seisis ta koos teiste gümnasistidega aktusesaalis ja ootas lõputunnistuste kättesaamist.
Neljal lapsel sellest lennust oli ilmselt eriliselt uhke tunne, sest täpselt neli noort – üks piiga ja kolm poissi lõpetasid gümnaasiumi medaliga.
Mis seal salata, pakatasid suurest rõõmust ja uhkusest oma laste üle ka vanemad.
Jah, Risto lõpetas gümnaasiumi medaliga – hõbedasega. (klassiõde sai kulla ja kaks paralleelklassi poissi ka hõbedad)
Sellepärast ma tean, mida vanemad tundsid :)
Medal tuli tal kuidagi muuseas, pingutamata.
Palju suurem heameel on mul aga pigem sellepärast, et ma olen 12 a näinud selles lapses kohusetunnet ja arukat mõtlemist.
Ma ei ole pidanud teda kunagi sundima ja kontrollima. See poiss teab, et õpib endale, mitte vanematele.
Kui tema käest küsisin, kas tal on kuidagi ärev tunne, et kool saab läbi, ütles ta et ei ole. Et ta on käinud 12 a koolis rõõmuga ja see on lihtsalt ühe etapi lõpp. Palju ärevamaks pidavat teda tegema ees seisvad uued väljakutsed ja võimalused õppida.
Väga ilus aktus oli. Lihtne. Keegi ei rääkinud mõttetult suuri sõnu. Räägiti asjadest nii nagu asjad on ja südamest südamesse.
Õhtul, kui külalised olid meie juurest lahkunud, oli mul mahti lugeda nende lennu raamatut. Lapsed on ise kokku pannud väga toreda raamatu, mis on ilusaks mälestuseks ja punktiks koosveedetud ajale. Tehti see nii, et iga õpilane täitis kaks ankeeti. Ühele kirjutas iga noor midagi endast ja teisel ankeedil midagi kaasõpilaste kohta. Lõpuks pandi kokku igaühe kohta väike jutuke ja juurde kaks pilti – lapsepõlvest ja reaalajast.
Ausaltöeldes oli see väga vahva lugemine. Üllatavalt aus ka. Midagi ega kedagi ei ilustatud ja kui oli öelda head, siis seda öeldi.
Siin siis see, mida ma lugesin oma lapsest. Kärbeteta :)

12.b meesaju. Tema tasemele ei jõua meist keegi. Ristot võiks kutsuda mitme nimega: Oxford Dictionary, geenius või lausa teadlane. Tema salakired on peale suure targutamise ja tähenärimise ka kergejõustik ja tantsimine. Tegelikult sooviksid kõik naised endale sellist meest nagu Risto, sest ta on väga siiras ning suuremeelne. Tulevikus saame kindlasti kuulda mõnest Vessarti teoreemist, kui ta mõnes Euroopa või Ameerika teaduslaboris oma tavapärast tööd teeb. Risto ise loodab kunagi PÄRISELT targaks saada ning seejärel selle tarkusega maailmale midagi kasulikku teha.

Ma lugesin seda teksti mitu korda ja mulle meeldis see, mida ma seal nägin :)

Kodus näen ma teda samasugusena : tark, arukas, siiras, austav, lahke, hooliv…..ta on mulle hea poeg ja sõber, hooliv vend oma õele – vennale. Temas on palju armastust. Ja see on kõige tähtsam.
Palju õnne Ristole ja meile kõigile :)

Ja mis edasi….?

Edasi on ees ilus suvi, kuhu mahub nii tööd, puhkust kui spordilaagrit ning sügisel on plaan teha läbi ajateenistus. Nagu Risto ise ütleb, siis kodanikukohus tuleb täita ja hiljem, kui juba elus uued sihid, ei tahaks teenima minna. Ikka iga asi õigel ajal.

Edasiõppimissihiks on aga valitud TTÜ tehniline füüsika :)

Risto kuulab, mida loeb ette õppealajuhataja ja ootab auvalves seisvate kaasõpilaste toel kätlemist direktoriga ning lõputunnistust koos medaliga.

Õnnelik noormees peale lõpuaktust

Koos vanema venna ja noorema õega

Õekesega rõõmu jagamas :)

Venna lõpetamisel tahtis Kirke muidugi kõgiga pilti teha ja nii on ta sel pildid siis vanema venna ja venna pruudiga :)

Mis siis ikka, järgmine lõpetamine on juba ülikooli lõpp, aga enne seda jõuab vist Kirke kooli minna :D

Mõned head koolinaljad lennu raamatust:)

Triin:” Kuidas on vene keeles vanavanaema, bababuÅ¡ka??”

õp. Mõttus” Kas mutid vajavad valgust?”
Klass: ” Ei”
õp. Mõttus ” Aga kas neil silmad on?”
Joonas: ” Jah, kuidas nad muidu akna pealt kogu päeva sündmustikku jälgivad.”

Keemiaõpetaja: Usu või mitte, aga kui valaksin sulle 2 ml lämmastikhapet pähe, kiilaneksid nagu munk Pühajärve kloostris!”