Pärast hiljuti olnud kuuma nädalat vallandus lõpuks ühel õhtul suur ja tugev vihm.
No sadas ikka nagu ämbrist.
Peale palavat päeva oli see nii mõnus, et pistisin pool keha aknast välja ja laisn vihmal lihtsalt üle enda voolata :D
Sel hetkel meenus mulle lapsepõlv.
See, kuidas me suvel vihmaga õues jooksime ja kilkasime vihmast tilkuvatena kuid õnnelikena.
See on midagi, mis kuulub lapsepõlve juurde ja mis harva tuleb ette täiskasvanuna.
Ei teagi, mis on rohkem põhjuseks, kas suurena tekkiv külmakartlikkus või lihtsalt tunne, et kuidas ma siis nüüd sedasi teen heast peast õues märja särgi etendust :D
Igatahes tekkis mul tunne, et ma nii väga tahan seal vihma käes olla. Ja mind ei huvitanud, mida arvavad sellest naabrid ja mind ei huvitanud, kas keegi peab mind imelikuks ja mind ei huvitanud, kas mu särk liibub kahtlaselt vastu ihu :D
Ma lihtsalt olin ja nautisin.
Loomulikult avastas minu lõbud ka tütar :D
Hetke kahtusega küsis, kas ta võib ka ja juba ta läinud oligi :D
Nii me seal õues möllasime.
Kui vaiksemaks jäi, tegin pilti ka :D
Soovitan järgi teha :)
Mitte pilte, ikka seda vihmas lustimist :D
:D Ülemöödund nädalal maal sai lausa vihmaveetoru all seistud. Jube mõnus oli, kui soe vesi kaela pahises. A lapsena, jaa, meil maal oli elutoas maas värvitud soome papp, selle peal oli pärast lompides möllamist jube hea liugu lasta. Vanaema osaks jäi ainult ahhetamine ja kasimine. :P
Jaaah, lapsepõlves ei olnud ükski vesi liiga külm ega ükski kleit liiga märg :D
Igatahes on praegu vägagi mõnus samasuguseid tükka teha :D