See plaan tekkis meil juba aasta tagasi, kui me K-ga tulime Soomest Linnamäki lõbustuspargist. Käisime tookord lõbutsemas koos sõbrannaga ja tema sama vana pojaga. Aga mis plaan? Selline, et aasta pärast läheme sinna tagasi, aga kogu pere lastega. Et siis minu kõik kolm last, vanema poja lapsed ja armas minia. Mõte oli selline, et K saab oma vendadega lõbutseda ja meie miniaga möllame koos väikeste lastega. Kui mõte juba pähe tuli, siis jäi üle ainult asi organiseerida, aga ega see nüüd ülearu lihtne ei olnud küll. Kui seltskonnas on 3 täiskasvanut neljast, kes käivad tööl, pole logistika sättimine üldse lihtne. Minia, väikesed pudinad ja K – see on lihtne. Nendele sobib üldiselt siis, kui ülejäänud kolmele suurele sobib. Lõpuks juhtus nii, et terve suve peale leidsime me vanema pojaga ühe päeva, mis meil mõlemil vaba oli ja nooremale pojale lihtsalt ütlesin, et temale peab see päev sobima, sest muud päeva meil pole :P Õnneks sobis!
Nii olime ühel suvisel hommikul kõik supsti Tallinnas A terminalis ja läksime laeva peale. Sõitsime Helsingi poole selle VikingLine uue kiirlaevaga. Naaaatuke kiiremini ta astus, aga no küll oli igav laev ja rahvast täis. Valisime selle lihtsalt sobivama kellaaja pärast, et lastega kole vara liikuma ei peaks. Jajah, seal oli üks pood isegi, kuhu tuli minna ederpidi sisse, tagurpidi välja. Selline korralik suurema mõõduga praamikökats. Aga tont temaga. Kohale ta meid ju viis ja seda oligi vaja. Kui üksi minna, on see täiesti ok sõiduvahend, sest istud lihtsalt 2 tundi ja loed või magad. Lastega läks pisut igavaks, aga tegelikult nad pidasid hästi vastu.
Kohale jõudes sehkendasime endale linnatranspordi päevapiletid (teised sehkendasid, meil K-ga olid need kuidagi juba kotis olemas) ja siis sõitsime trammi ja bussiga rõõmsalt lõbustusparki.
Olime seal kohal vedi peale avamist. Ilm oli super, taevas säras päike ja õhtuni oli kohe täitsa palav ilm. Peaks ütlema, et selle suve kõige palavam minumeelest.
Kohale jõudes ostsime kõigile päevapiletid ja koju sõites rehkendasin, et ära tasusid nad igal juhul. Selle kogemuse sain juba aasta tagasi, et üksikuid pileteid pole seal mõtet osta ja ka mitte saripiletit. Kõige kasulikum on päevapilet, kui just pole plaanis päev otsa niisama ringi vaadata.
Mulle meeldis juba eelmisel korral ja meeldis ka sel korral, et pargis on üldiselt väga kena haljastus ja kõik on puhas. Muide, seal esineb isegi rääkivaid prügikaste. Kui paned prügi sisse, saad kuulda, kui tubli sa oled ja tänatakse ette ja taha, et prügi tema kõhtu panid :) Lastele avaldab kindlasti head mõju.
Poisid kimasid kõigepealt nendele kolmele pildil olevale atraktsioonile. See pikk sirge ja ülevalt lipuga, sinna sõitis isteplatvorm viuhhhh üles ja siis nõksutas seal üles ja alla veel. See kollane virduuga atraktsioon, no seal peal kõik karjusid. Vanem poeg ütles veel lõuna ajalgi, et sellest kaadervärgist pea sassis :D Ja siis see hall seal all on Euroopa vanim puidust ameerika raudtee, mis on juba üle 50 aasta vana. See oli olnud lahe, kuigi nad avaldasid eemalt vaadates kahtlust, kas see ikka koos püsib. Püsis ja ilmselt püsib edasigi :) Hirmus see ei olnud, aga seda on küll hirmus vaadata, kuidas töötajad seal kärude taga püsti nagu kamikadzed ringi sõitsid.
Meie käisime sel ajal pisikestega karusselliga sõitmas
ja K lippas sõitma pisut väiksema versiooniga samast atraktsioonist, kuhu vennad esimesena läksid. K pidas esimese asjana seda suurt ikka liiga koledaks, kuigi päeva lõpuks oleks ta olnud juba ilmselgelt nõus sinna suurele samuti minema, aga siis oli aeg ära minna.
Kõiki käimisi ma kaugeltki pildile ei saanud, sest poisid ja K liikusid omasoodu ja vahepeal jälle otsisid meid üles või meie neid. Niiet pildile jäid just need tegevused, mille juures mina viibisin, aga igale poole korraga ma ei jõudnud, kui meie pesakond laiali hargnes.
Kui suuremad tegelinskid käisid igasugustel soolikaraputajatel, siis meie miniaga ja pisikestega sõitsime näiteks kõrgele kõrgele, et imetleda panoraamvaadet.
ja sellised vaated sain sealt läbi akna.
Edasi läksime meie väikestega sõitma hobustega. Kuna mõlemad lapsed tahtsid kangesti vanamaga sõita, siis tuli mul kaks sõitu teha. Peal esimest sõitu jõudsid poisid ja K- samuti meie juurde ja siis tekkisid seal mõned vahetused ja noorem R tegi pilti.
Vahele jälle natuke haljastust.
Edasi me tegelikult sõime ja peale sööki läksid poisid järjekorda seisma, et pääseda atraktsioonile, mis on 75 m kõrge. Sõidad aga rõõmsasti keerutades sinna üles ja siis….vuhhh, lastakse rahvas vabalangemisse. Poisid igatahes ütlesid, et kui see hetk saabus, et kukuvad…oli ikka hetkeks väga abitu tunne, et mis nüüd siis saab? Õnneks kõik teavad, et muud ei saa, kui et tagasi alla saab. Rõõmsa ja roosana. Adrenaliinilaksuvõrra rikkamana :D
Kõigepealt kõik vaatasid, mis nägu teised teevad ja ilmselt mõtles igaüks oma mõtteid…
Siis oli väike ebalus, et kas kõik kenasti kinni, lukud riivid peal ja kinnitused korras.
Nii, seal kaugel kõrgel nad igatahes on….
Peagi sõitsid kõik alla tagasi- rõõmsad, äraseletatud näod peas, seedimas alles, mis siis tegelikult toimus :)
Ja selliste rõõmsate nägudega jalutasid nad sealt välja :)
Meie sel ajal nagu arvata, vaatasime, kuidas suured mehed sõitmas käisid ja K käis samal ajal kettkarusselliga sõitmas. Jõudsin pildistama siia ja sinna.
Peale neid sõite saime jälle kokku ja otsustasime kõik minna sõitma linnuteele. See on siis see suures kinnises majas olev ameerika raudtee, kus 3D prillid peas ja lendad ringi mööda galaktikat. Eelmisel aastal ma käisin seal sõitmas ja no lahe oli. Karjusin küll vahepeal appi ( huvitav keda?), aga ikkagi tahtsin uuesti sõita. Õues kusjuures ma keeldun minemast ameerika mägedele. Pimedas ja silmad kinni, siis käin ära. Kõigepealt seisime meie miniaga ja lastega seal sabas ja K ning poisid samal ajal seiklesid veel muudel atraktsioonidel. Kui meie kord hakkas lähenema, võtsid poisid lapsed, asusid järjekorda ning meie – mina, K ja minia, läksime sõitma. Kui meie tulime tagasi, võtsime lapsed ja siis said poisid sinna sõitma minna. Samal ajal sõitsid pisikesed, K ja minia ühe väiksemat sorti karusselliga.
Niisama oli ka lõbus
Edasi läks nii, et K koos noorema vennaga läksid omapäi seiklema igasugustele hulludele asjadele ja mina koos teistega läksin mujale. Kõigepealt siis käis pesakond sõitmas koos rekkarallit.
Seejärel läksime koos sõitma sellise toreda rongiga, mis liikus mööda tervet parki. Sai kõike vaadata veidi kõrgemalt.
Sellised vaated siis sealt. K oma vennaga sel ajal külastas kõike, mis ette jäi.
See labürint, mis seal paistab, kus lapsed jooksevad, see oli väga päevakohane. Kuna oli hirmus palav, siis sealt sai kenakest vesijahutust.
Selle oranži kaadervärgi peal käis vist noorem R sõitmas. Vaatasin seda ühes järjekorras seistes eemalt ja kõik karjusid :D Üks meesterahvas karjus kohe õite kõva häälega – oooo, my God!!!
K jõudis mingil ajal vaaterattaga sõitmas käia
Selle suure ehitise sees seal karusselli taga oligi see linnutee sõit
Selle kose all võis saada üpris märjaks :P
Tiir sõidetud, otsustasid kaks suurt inimest meil minna õuduste tuppa. K kirjeldas seda kui väga hirmsat kohta ja no nad siis läksid seda asja uurima.
Mina sel ajal ootasin neid koos pisikeste inimestega õues. Aeg ajalt vaatas ühest aknast välja nõiamoor ja lastele pakkus see kõvasti huvi.
Küll lastel oli hea meel, kui emme – issi sellest nõiamajast välja tulid :)
Suurte arvates hirmus ei olnud, oli naljakas hoopis.
Suur R läks oma vanema türega autodromile sõitma. Mina, minia ja väiksem põnn jäime neid vaatama, varikatuse alla. K ja noorem R olid just helistanud ja teatasid, et nendel vaja veel mõned viimased ameerika mägede sõidud koos teha.
Korraks läksin mina räästa alt välja ja vaatasin, et ohhooo, kuidagi väga kiiresti liiguvad meie peale äikesepilved. Muidu nad terve päeva tiirutasid kuskil eemal, aga siis järsku oli taevas täitsa mustjassinine. Otsustasime, et sealt räästa alt pole vist otstarbekas välja minna. Käisin veel ahvikiirusel ja tegin mõned klõpsud…..
No ja kui siis hakkas paukuma ja sähvima ning vihma tuli nagu kosest…ohsapoiss. Tuul pillutas kõike, mis võimalik ja rahvas jooksis paanikas ning karjus. Ilmateade lubas kell 19 äikest….sel korral pidas ta sõna. Kell oli 19.02 :) No võimas vaatemäng oli, kuigi tunne oli täpselt nagu katastrooffilmis, kus kohe kohe saabub hiidlaine ja neelab kõik alla.
Meie viiekesi olime tegelikult suht turvaliselt räästa alla, aga muret tegid meie kaks ülejäänut seltskonnaliiget, kes pidid olema ameerika mägedes sõitmas. Telefoni nad vastu ei võtnud igatahes ja no pisut murelik olin ma ikka küll, et kui nüüd see maru tabas neid kusagil kõrgel, võis see ikka täitsa kole ja karm olla.
Vahepeal ma organiseerisin meile sinised kohalikud vihmakeebid. Pakkisime lapsed kärusse kilede alla kinni ja endale samuti ürbid selga ja siis hakkas maru umbes poole tunni pärast veidi järele andma. Lõpuks helistasid ka meie kaduma läinud lapsed. Minu rõõmuks poldud neid viimasele sõidule enam peale lastud, sest nähes taevast, peeti seda liiga ohtlikuks ja atraktsioonid pandi kinni. Jõudsid veel osta kuskilt putkast burksi ja siis tuli vihm. 40 joostud sekundiga lähimasse kohvikusse õnnestus neil muidugi üsna märjaks saada. Meie seisime sel ajal mõnusasti varju all. Mingi aja pärast leidsime nad siis üles sealt kohvikust, kus kaks märga, aga õnnelikku last sõid ja jõid sooja kakaod. K-le võtsin ma mingil uitmõttehetkel õnneks vahetusriided kaasa ja tema sai kuivaks riietatud. Noorem R sai kätte koti, mis oli minu käes ja sealt sai vähemasti tuuleka peale tõmmata. Jalad kuivasid meil kõigil muidugi koduni välja, sest igal pool vesi lainetas.
Kui suurem maru järgi andis ja kamp koos, võtsime suuna trammipeatusesse ja sõitsime sadamasse tagasi.
Päev oli korda läinud. Ilm keeras sassi alles siis, kui meil oligi peaaegu aeg hakata tagasi minema. Selgeks sai muidugi see, et sinna lõbutsema tuleks minna tegelikult kaheks järjestikuseks päevaks. Järjekordades seismised võtavad nii palju aega, et ikka jääb kuskil käimata.
Kui olime juba laevas, avanes sadama poole kaunis vaade. Kõik oli juba rahulik, nagu suurt maru polekski olnud. Linn oli muutunud äkki kuldseks….
Koduteel käisin vahepeal laevatekil.Vasakpoordi poolt taevas sähvis endiselt äike ja parempoordis oli kaunis loojang. Tuul oli täitsa vali, aga meri rahulik. Nii me koju sõitsime.
Mida kokkuvõtteks öelda? Seda, et lõbustuspargid on vist rohkem täiskasvanutele. Neid lastakse igale poole peale. Või siis päris suurtele lastele, kes saavad samuti igale poole. Väiksematega on asi pisut keerulisem. Väga palju on neid kohti, kuhu alla meetriseid ei lasta isegi mitte lapsevanemaga. Kuidas sa siis selgitad, et 104 cm pikkune õde saab ühele imelihtsalt karussellile, aga 98 cm õde jääb lati alla ja ei saa? Mõni situatsioon ikka tekkis, kus noorem ja tegelikult julgem õeraas oli pisarateni solvunud, et tema ei saanud sõita, isegi mitte suure inimesega koos. Päeva lõpuks said ikka mõlemad piigad päris palju lõbustusi, aga peaaegu neljasele ja kahepoolesele seal ikka ülearu palju võimalusi ei ole. Kompenseerisime seda siis sellega, et mõnes kohas käisime kaks korda, kui asi meeldis. Meie seltskonna kõige suuremad lõbutsejad olid muidugi K ja tema vennad. Nendel oli tõesti lõbu laialt ja päev jäi lühikeseks, kuigi olime seal 7 tundi. Meie miniaga oleme tagasihoidlikud lõbutsejad ja igasugustele okseaparaatidele ei kipu vabal tahtel minema. Täitsa tore on hoopis väikeste pudinatega koos tagasihoidlikel atraktsioonidel lõbutseda :) ja loomulikult see, et kui oled koos väikelastega, siis oledki rohkem nende päralt. Päris kokkuvõtteks – olime väga rahul. Kord aastas võiks ikka üks selline lõbustuspargi külastamine kõne alla tulla küll ! Linnamäki on selleks lähim võimalus ja kaugelt mitte kehv võimalus.