Rõõm raamatutest

Kõigepealt tahangi jagada oma rõõmu raamatutest.

Kuna mees päev ennem jõulu väitis, et kolmes raamatupoes kust ta uuris, polnud minu soovitud raamatut, jäin ma jõulukingist ilma. Ja täna sain ma lõpuks selle hilinenud jõulukingi ikkagi kätte.
Paljudel kindlasti ammu olemas, aga minul siiani puudus- “Heegeldamise piibel”
Tegelikult mulle need piiblisarja raamatud väga meeldivad ning ajapikku tahaks need kõik oma koduraamatukokku soetada. Soomes käies nägin veel lisaks meil liikuvatele ka “Paeltikandite piiblit” ja “Pärlitööde piiblit” Mõlemad olid huvitavad, aga ei kujuta ette, kas meie kirjastajad peavad neid piisavalt sissetoovateks, et ära tõlkida ja välja anda. Loodame siiski :)

Teine raamatutega seotud seik oli käik raamatukokku. Käisime mehega koos. Temal oli vaja hulgaliselt ehitusalaseid raamatuid, lapsele oli vaja kohustuslikku kirjandust ja mina tahtsin käsitööraamatuid.
Kuna ma praegu maadlen kudumises mütsiteemaga, siis võtsin ühe toreda Viljandi Kultuurikolledži poolt välja antud “Mütsiraamat”-u. Minu üllatuseks oli seal lisaks mütsidele ka õpetust nõelkudumisest. Just tänase õhtu padjaklubi teema!!!!!
Otsin natuke ka etnotikandeid ja selle tarbeks laenutasin kaks raamatut:
“Tikand Eesi rahvakunstus II “1973 ja Eesti rahvapärane taimornament tikandis” E. Vunder 1992

Eile võtsin kätte ühe vana kampsuni, mis on tegelikult juba korra harutatud ja uuesti kootud kunagi mu ema poolt, aga kuna lõng mulle väga meeldib ja kampsun enam mitte ei meeldi, siis võtsin selle tülika harutamise uuesti ette. No on ikka täitsa jama harutada tupsulist mohääri :S Suurem osa sai aga eile üles nokitud ja jäänud on vaid varrukate harutamine. Mõtlen, et mida sellest lõngast siis teha. Et äkki teeks õlasalli, või pontÅ¡o ?

Minu suur murelaps, suure lapse müts on nüüd valmis. Midagi on siiski mäda selle asjaga. Ei teagi, kas liiga lõtv kude või liiga palju ülesloodud silmusid, aga müts pidavat kõrvade pealt üles tõusma :(
Ehk oskab keegi targematest nõu anda. Mina oma elu esimese mütsiga olen nõutu.

Ühe lõbusa asjaga olen ka hakkama saanud :) Õpetasin oma koera tooli peal istuma. Ta alati, kui me midagi laua taga teeme, külitab esiosaga tooli peal ja nii ma mõtlesingi, et õpetan ta parem toolil istuma. Tal ka parem vaadata.
Aga tundub, et ta sai juba aimu, et toolilt näeb märksa paremini, mis on kapi peal või riiulites. Niiet ma ei imesta küll, kui üks päev ta lükkab tooli kapi ette ja saab riiulist kommid kätte :P