Mööda seda kaunist rannikut kulges hiljuti minu tee Vasta mõisa.
Kuna olime sõbrannaga seda meelt, et nii kaugele minnes, tuleb sõidust võtta maksimum, sisaldaski meie programm põhjaranniku sinkavinkalisi teid.
Ilm polnud just suurem asi, aga see ei seganud meie liikuist sugugi ja nii saidki läbi sõidetud kõik väiksemad paigad, mis teele jäid. Eriti meeleldi hoidsime mere ligi.
Kuhu hing ikka kisub, sinna tuleb ju minna :) Nii ma võin vabalt tõmmata võrdusmärgi iseenda ja mere vahele.
Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.
Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda
kui magava hiiglase raudrüüs rinda
ja kuulata laineid, mis veerevad randa
kui tuiskavad leegid, mis raksuvad
mis kirglikult kutsudes tuksuvad,
mis mürinal maltrannale vaovad ja siis jällegi kaovad
kui vägi, mis taganeb vaenlase eest,
või põdrakari läeb põleva padriku eest.
Oh, kuidas ma ihkasin seda vägevat suurust!
Ma tahtsin näha mässava maru algust,
ta kohal sähvava välgu rohelist valgust
ja selle paistel tuiskavat lainete vahtu.
Ma tahtsin mässavail voogudel sõita,
ta raevuga võidelda -võita-
ja nutta ning naerda siis võitluse üle!
Kõike seda ihkasin ma
tusk lapsel ju täitis rinda,
saaks suure mere randa,
saaks randa ma! …….
……
/F. Tuglas/
Ilus luuletus on see. Alati on mulle meeldinud ja mõtteid tekitanud.
Merest, kui võimsast ja mõõtmatust, hellast ja karmist, sillerdavast ja vahusest…
Aga, sedasi me siis mereäärtpidi liikusime. Ikka ühest sopist teise, ühest külast järgmisesse, vahelduseks kiigates mõisadesse ja muudesse kaunitesse kohtadesse.
Ei tea miks, aga isegi hall ja sombune meri toob hinge mingi imelise rahu ja igatsuse. Tasakaalu ja turvalisuse.
Kui isadel oleke ema asemel piima, siis oleks ma ilmselgelt selle tunde just isapiimaga kaasa saanud :D
Kui olulist rolli on mu elus isa mänginud, on aga iseasi teema ja mälestus temast kui kõige kallimast lähedasest on mul alati olemas. Just merel või mere ääres olles, mõtlen ma palju temale. Et ma olen õnnelik, sest mul oli suurepärane isa. Parim, kes ühel tütrel võis olla.
Ilusaid valgeid roose kasvas mere ääres ja vihmapiisad olid nagu pärlid.
Sealsamas veepiiril kasvas ka mõni mänd, mis sädeles just lõppenud vihma piiskadest.
Viinistus ootas mereleminekut üks purjelaev ja seal tegime ka pikema peatuse.
Julgen soojalt soovitada Viinistu restorani. Kaunis vaade ja alati ülimalt sõbralik vastuvõtt on garanrteeritud ja nagu seekord selgus, siis ka igati sõralikud hinnad.
Märtsis, kui Mohnil käisime, sattusin sinna esimest korda ja juba siis kohtasin seal ääretult sõbralikke ja meeldivaid inimesi, kuigi tookord polnud meil aega seal pikemalt peatuda ja ka söömine oli meil planeeritud hoopis looduses. Sedakorda võtsime aja maha ja jäime Viinistusse sööma. Lõhe – tagliatelle maitses suurepäraselt.
Jah, Viinistus ootas meid muuhulgas ka armastus :)
Ja kivimuulike kutsus ronima.
Vergi sadam oli uduselt soe. Vaikus, rahu ja mõned mereinimesed askeldamas oma igapäevaseid askeldusi. Kes tuli merelt, kes sättis merele. Sadam elas oma vaikset ja salapärast elu.
Üks ilmatuma jäme kett oli kai peal, tundus selline …..võimas, aga ajalooga. Ilmselgelt oleks tal palju pajatada…
Mõisadest jättis parima mulje Vihula. Kuidagi tundus võrreldes teistega ta soojem ja sõbralikum. Puudus jahedus, üleolek ja lopsakas rohelus lausa kutsus aega veetma. Polnud kõrbenud muru ja steriilseid peenraid. Olid ilusad sillad üle vee, mis andsid jalutajale käe, fantastilised peegeldused, kus võis vaid aimata vanade aegade eluolu. Koos oli vana ja uut.
Ja see auto oli seal mõisas väga vahva.
