Jah, sellel lahedal vanaemal jätkub endiselt lapselapsi, kellele ma teen sünnipäevakingituseks patju. Mis seal salata, ma teen neid patju suurima rõõmuga. Mulle endale nad nii meeldivad, et võiksin nad kõik alati endale jätta, aga nagu tavaliselt – jagajale jäävad näpud ja K üks päev jälle küsis, et aga millal sa lõpuks minule padja teed??? Hea küsimus, millele ma ei osanud kohe vastust öeldagi. Millalgi ikka. Praegu on päevakorras pakilisemad tegevused. Eelmise padja sai endale noormees nimega Edvard, kes sai kuue aastaseks. Peaks ütlema, et väga soe tunne oli, kui kinkija tuli ja rääkis mulle, et kui Edvard viimati vanaema juurde tuli, siis oma isiklik nimeline padi oli kaasas olnud. Kui see mida lood kellelegi niipalju korda läheb, et tuleb patja kaasas vedada mujale ööpeale jäädes – olen mina kohe väga ja väga õnnelik.
Möödunud nädalal olid sünnipäevad kahel järgmisel lapselapsel. Keitlinil ja Ottol. Otto sai 2 ja Keitlin 4. Nendele said sellised särtsakad padjad ja otse nõelasilmast. Polnud aega isegi pildistamisega üleliia vaeva näha. Mõned plõksud, padi kaenlasse ja punuma. Selle roosaga läks eriti kiireks, ei jõudnud isegi õue minna ja tegin pildid rõdul :)
Muide, selle rohelise täpilise kangaga on üks imelik lugu. Teda võib pesta ja aurutada ja pressida, aga kortsud temast välja ei tule. Seega on ta kortsuline kangas :) Kuna ta aga mulle meeldib, siis kasutan teda aeg ajalt ikka – näiteks nimedele aluseks.
Otto padi
Keitlini padi
