Suvisel ajal on kalduvus kiirelt kaduda. Päev jõuab õhtusse ennem, kui sa seda tahaks, sest õues on valge ja nii paljut tahaks veel teha, näha ja kogeda. Kaunid elamused saavad kiiremini läbi, kui reaalsusse naasta sooviks. Pihlakad on juba punased. Ja õhus on ilusat küpset täidlust….värvides, tunnetes, elus.
Vahepeal pole olnud mahti ega tõttöelda ka tahtmist arvutisse midagi talletada. Nautisin pigem seda, mis mulle südamelähedane ja armas. :) Lihtsalt eemal….:)
Täna, kui nädal aega möllu on möödas, pestuna ja kammituna, olen jälle vanas rutiinis tagasi. Ikka selleks, et oskaks hinnata rutiinivälist ja miks ka mitte rutiini ennast.
Hommikune vaikus andis võimaluse lõpetada pooleli jäänud raamatu ja mõelda autori sõnad iseendasse….Kõik on võimalik :)
Mingi aeg kevadel vist avastasin enda jaoks sarja “Minu…..” ja olen preguseks nendest läbi lugenud päris suure osa. Enamus lugemisi on jäänud öötundidesse, sest sel ajal saab nautida vaikust, rahu ja keskenduda loetavale. Loomulikult saavad raamatud sedasi ka kiiresti loetud. Päeval pole selleks lihtsalt aega.
Täna öösel lugesin suurema jao mõni aeg tagasi pooleli jäänud ” Minu Alaska” – st. Hommikul siis lõpetasin, viimased 8 lk, mida öösel ei jaksanud :D Mulle meeldis väga. See oli kasvamise ja kasvatamise lugu läbi noore inimese hinge. Läbi selle sarja raamatute on lihtne rännata kaugetesse maadesse, tuttavatesse ja võõrastesse. Kõik on võimalik :)
Ja täiskuu oli….hundid uluvad….
Õues õitsevad juba astrid :)
