Kuhu aeg läinud on? Eks me kõik teame tegelikult kuhu, aga ikkagi tundub, et kole kiiresti lippab see aeg. Ise jääme vanemaks, lapsed kasvavad suuremaks. No olgu, ise jääme numbrilt vanemaks ja mitte hingelt ja…. õnneks on meil lapsed, kes hoiavad oma vanemaid noorena. Seda muidugi juhul, kui vanemad seda ise soovivad. Soovivad oma lapsi mõista, toetada, ajaga kaasas käia, juhatada teed selles omapärases maailmas ja muidugi neid lapsi väga, väga armastada.
Kui eelmisel aastal tundus laps 10 saades ikka täitsa suur laps, siis sel aastal 11 saades, vaatad…polegi nagu enam last, on neiu. 10 cm ainult veel minust lühem. Kõigest!!!
Sünnipäevadel, kui lapsed saavad jälle aastakese vanemaks, tuleb endal ikka ja alati kallale nostalgia. Kõik tundub nagu eile. See ärevus enne pisikese ime sündi, ootus, väike hirm, nii tuttav, samas nii uus. Kui 11 aastat tagasi kohtusime, siis vaatasid mulle vastu targad ja arukad silmad. Ma ei tea, kuidas beebid oskavad teha sellist nägu, et nende silmades on koos kogu maailma tarkus. Ega vist asjata öelda, et lapsed tulevad siia ellu meid õpetama. Sel hetkel, kui silmad kohtuvad oma vastsündinuga sa aga tead, et juhtugu mis iganes, sa oled alati tema kõrval ja armastad teda. Praegu näen ma enda kõrval juba sõbrannat, nõuandjat, abilist. Minu ütlemata kallist tütart.
Soovin talle õnne ja õnnestumisi. Soovin, et ta teeks kõike seda, mida väga armastab ja teaks, et vahel tuleb teha ka neid asju, mida niiväga ei armasta. Soovin, et ta teeks neid asju mida armastab kirega ja südamega. Soovin, et kõik see, mida ta teeb, teeks teda õnnelikuks ja kui ta ise on õnnelik suudab ta seda õnne ka jagada. Ja mina armastan teda sama kõvasti, kui meie esimesel kohtumisel. Või ei, see armastus on ajaga tegelikult lausa kasvanud :)
Sünnipäevapeod on selleks aastaks peetud. Sõpradega ja lähedastega.
Terve eelmise õhtu hilisööni meisterdasin lae alla kaunistust – sünnipäevalaua kohale. Nüüd ei raatsi enam seda alla võtta. Kohandame varsti kaunistuse jõululikumaks :)
Hommikune hilise ärkamisega sünnipäevalaps oli rõõmus ja roosa.
Esimeseks külaliseks oli oma kallis venna. Kahest vennast see noorem. Temal sobis paremini käia sünnipäevalast tervitamas laupäeval enne suurt tralli, sest pühapäeval oli ees suuremat sorti õppimine. Kevadel ju ees magistri lõpetamine. Krutskeid täis on nad, kui kokku saavad :)
Kõigepealt pisut kudistamist ja siis väike Bondi – poos! Kuidas siis muidu :)
Ja kallistada on vaja palju, palju. Iga päev kokku ei saa, siis tuleb kallistada kohe kõikide päevade eest, mis kohtumiste vahele jäävad.
Kuna me olime juba terve hommiku K-ga koos köögis askeldanud, oli aeg hakata osasid asju juba lauale kandma.
Veidi veel ja külalised olidki saabunud. Mõni jõudis pisut hiljem.
Ah jaa, tuba sai peo ajaks kenasti uue kuue, ehk siis remonditud. Ühte ja teist on veel tarvis muidugi teha. Näiteks organiseerida lae alla siin, kuhu külge saab riputada pilte, mis seinu kaunistaks.
Tordi tegi valmis preilna sel aastal ise. Klassikaline küpsisetort omade salasoovidega ja otsa sai see tilgatumaks. Kaks tükki päästsin järgmiseks päevaks väikestele K vennatütardele.
Kui maiustada, siis maiustada ja mitte väga patuselt. Šokolaadi jagus siia ja sinna, aga täitsa mõnusat tumedat kõrgeprotsendilist. Jääkiivid sobisid hästi :)
Kingituste vaatamine ja kaartide ettelugemine, see meeldib kõigile.
Ja viimaseks söömiseks kodune jäätis marjadega
Pidu kestis tegelikult kaua. Peaagu viimane külaline läks koju mitte palju enne keskööd, aga kahe sõbrannaga kes ööbima jäid, kestis jutuvada ikka päris ööni. Lastel oli lõbus.
Hommik algas järelejäänud sünnipäevaliste hommikusöögiga ja jätkus uue peo ettevalmistamisega.
Kui kõik külalised olid koju läinud, nõud koristatud ja vaikus saabunud, vajus värske 11-ne oma fantaasiamaailma. Harry Potter on praegu väga päevakohane. Neljas osa käsil.
Jaa, akna taga on meil tõesti juba tulukesed säramas. Mitte jõulude pärast, vaid ikka selleks, et valgust ja helgust oleks sel pimedal ajal rohkem. Jõulud…need tulevad niikuinii ja meie ootame neid rõõmuga.