Mul on mingi mustvalge periood fotograafias. No kohe meeldib. Ju annab tunda lapsepõlves pimikus veedetud aeg :D
Õhtuti loen vahest ühte head luuleraamatut. “Armstusega armastusest” Siis tuleb hea uni. Aeg olla.
Viimane laev
Pärast surma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.
Kõike näen:
kuidas valmivad viljad,-
ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda – jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.
Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.
Sina oled mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbune, nösunina,
üsna tark – ja vaid veidike hull.
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja
minu viimaseks laevaks jää.
/ Juhan Smuul/