Üks jope

Nii ta on, meie majapidamisse on siginenud üks jope. Uus jope. Täitsa ise tehtud jope.
Ja kõiges on süüdi kiirelt kasvav tütarlaps, kellest jäävad maha nukrad väikeseks jäänud joped.
Istuvad siis kurvalt kapis ja mõtlevad, et küll oleks tore veel selle tüdrukuga koos õues joosta ja imailu kaeda, aga võta näpust.
Suur inimene pakib pisikese jope kokku, surub panipaika ja kogu lugu. Pimedus, infosulg, ei mingit värskes õhus viibimist ja lõbusaid mänge.
Ja see uus ja punasekollane….see nüüd ripub uhkeldades nagis, saab osa kõigest toimuvast ja käib tähtsalt koos tüdrukuga õues. Lasteaias, teinekord pealinnas, siis saab veel külas käia ja teisigi lapsi näha….oh, olid ajad.
Selline võis olla üks pisikeseks jäänud jope mõtisklus, aga tõsi ta on. Laps on suvega nii kasvanud, et sügisel tekkis meie peres ahastus. Kõik sügisasjad on väikeseks jäänud. Kummikud, potased, sisekingad, jope…hirmuga kontrollisin talvejopet….uh, õnneks läheb selga. Jalanõudega on kehvem lugu, aga jopet õmmelda mõistan ma õnneks ise.
Nii sai kapist välja otsitud kunagi Tartust tuua lastud Ilves – Extra kangarest ja tõdesin, et sellest saab.
Just nii suure saigi, suuremat poleks saanud – järele jäid ainult punase kanga ribad :P
Materjal on hea. Vasakult poot kummeeritud, seega vihma- ja tuulekindel. Et jope oleks lõbusam, sai seljale masinaga tikitud printsess.
Raglaanlõige on pärit ühest üsna vanast Burdast. Ehmatusega avastasin, et suurus 122 minu 115 pikale tütrele on …..viimane piir :S Õnneks või kahjuks suuremat ei saanudki teha, kuna kangast enamaks poleks jagunud. Raglaani vahele panin helkurpaela rullkandid. See on nüüd koht, kus ma tahan viriseda. Pealtnäha täiesti kasutatav, Karnaluksist ostetud, aga….peale esimest pesu pragunes täitsa korralikult :( Järelikult kvaliteet kehv. Edspidi olen targem.

 jope

Voodriks panin mõnusa pehme ruudulise fliisi. See oli hea valik, sest päris jupp aega pole selle jope alla tarvis panna kampsunit. Nii soe on.
Väikeseks jäänud jopedele võime aga lohutuseks öelda seda, et kui üks kena päev see suuremaks kasvanud piiga saab endale vennalapsed, siis saavad ka joped jälle õue jalutama :)
Seniks võivad nad aga teenitult puhata – ei mingit õues trööpamist ja pesumasinas ning kuivatis kloppimist :)

 jope

 jope

Rubriigid: MINA ise, minu PERE ja muud LOOMAD., MINU KÄSITÖÖ. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Üks jope

  1. Tiina kirjutab:

    Ilus asi…ehk “õppind mehed, head riistad!”

  2. Inx kirjutab:

    Jäin ise ka päris rahule. Laps õnnelik ja minul mure murtud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga