Meie veetsime sel aastal esimest korda Vabariigi aastapäeva pealinnas. Tuleval aastal oleme selle päeva arvatavasti traditsiooniliselt kodus. Vahest võib ju erandeid teha, aga traditsioon on samuti omal kohal ja tundub, et suured rahvamassid pole päris meie teema.
Kuid, tore oli ikkagi. Mis sest, et õues oli päris külm ja linnas lisaks veel niiske meretuul, mis pole grammigi sõbralik. Kilomeetreid sai päeva jooksul kõnnitud kindlasti päris, päris palju ja õhtul koju jõudes olime küll väsinud, aga rõõmsad. Isegi vastuvõtu suutsime ära vaadata, kuigi K jäi enne lõppu magama.
Rongijaamast läksime Toompeale mööda tiike. Schnelli tiigid on täiesti uisutatavad, kuigi kaldal ilutseb silt – uisutamine omal vastutusel :) Keegi seal jah ei valva, aga tiik on kindlalt jääs ja uisurajad pikad.
Toompea jalamile pole sealt kauge maa…
Rahvast oli igal pool, absoluutselt igal pool ja palju.
Õnneks ilm oli väga ilus. Külm, aga päikeseline ja vahepeal sadas ikka lumekest. Igal pool lehvis sinimustvalget ja inimestel olid rõõmsad näod peas.
Tehti lõket ja uisutati.
Kui meli tekkis mõte, et läheme vaatama suurte kunstnike virtuaalnäitust, siis võta näpust. Polnud see mitte kohe väga lihtne tegevus sinna vajalikku kohta saamine. Terve vanalinn oli sõjamasinate kolonne täis ja läbipääsud suletud. Tegime üpriski suure ringi, et kuidagi soovitud Sauna tänavale saada. Mind see sõjatehnika üldse kohe ei vaimusta ja parema meelega elaks ma sinisilmselt ning laulaks laulu “Et oleks rahu ja veidi päikest, mis saadaks maa peal nii suurt kui väikest”. Aiult need autod olid sõbralikuma moega, mis olid maskeeritud nagu Pokud. Ükski mees seal sees paraku ei olnud rõõmsa näoga ja põhjuseks võis olla loomulikult misiganes – tüdimus, igavis, külm…
Igal juhul saime lõpuks Sauna tänavale ja pisukese ootamise peale saime vana kino “Helios”- e ruumidesse sisse.
Kuna jõudsime kohale veidi vara, siis aega parajaks tehes käisime Pärnu maantee ääres ja vaatasime ühe silmaga rongkäiku. Oli seal Eestimaa poisse ja oli liitlasvägesid. Rõõmu tegi aga hoopis üks kaupluse vaateake, kust vaatas vastu KEVAD :)
Igatahes lõpuks läksime vaatama suuri kunstnikke – Monet, Klimt, Van Gogh. Maalid on kahtlemata väga head ja nende kunst on mulle alati meeldinud. Näitus ise…omapärane, kuid reklaamile tuginedes, ootasin kuidagi enamat. Kestis see seanss pea tunnikese ja selle ajaga läks mul süda täitsa pahaks. Ei teagi, kas oli põhjuseks ümberringi pidevalt liikuv pilt või hoopis gaasil töötavad soojendusreflektorid, milledest ühe all ma istusin. Õnneks peale väljumist läks enesetunne kohe heaks tagasi. Kas see käik vääris piletihinda 12 euri per inimene….noh jah, igatahes sai see vaadatud. Järgmine kord suunduks ikka parem muuseumi või vaataks kunstiraamatutest :)
Edasi oli meil plaan minna Eesti100 meenete poodi ja sinna me just sattusimegi, kui kell 13.00 oli Eesti minuti pildistamise aeg.
ja lund hakkas kõvemini sadama
Mõne aja pärast kesklinna tagasi jõudes paistis jälle särav päike. Olime taas oma armsa Estonia teatri juures ning otsisime tegelikult juba tükk aega tulutult kohta, kus lõunat süüa.
Peale paraadi olid kõik rahvamassid ilmselgelt näljased ja neil olid samamoodi peas söögimõtted. Olime küll suhteliselt veendunud, et Komeedis kohti pole, kuid optimistidena läksime siiski vaatama ja oh imet….meil vedas. Saime endale kohad. Pealegi veel akna all. Kui aga ära hakkasime minema, oli ukse taha tekkinud pikk järjekord.
Kõhud täis, jalutasime vabaduse väljakule. Tegelikkuses tegime aega parajaks, sest pidime saama kokku meie noorema R-iga. Temal oli käsil aktiivne Eesti 100 tähistamine koos oma ülikoolikaaslastega. Vabaduse väljak, film “Rodeo”, ühine lõuna….no ja sealt lõunat me teda ootasimegi. Kokkulepitust 1,5 tundi kauem :P
Olime otsaga jälle Niguliste kiriku juures. Ikka uisuvälja ja kelgumäe juurde kiskus tagasi.
Kui me lõpuks otsustasime, et hakkame koju minema, helistas lõpuks R. Saime kokku ja läksime kohvikusse kõleda tuule eest peitu. Soe apelsini ingveri tee ja isamaalised koogid kulusid marjaks ära.
Soe tunne sees, jutud räägitud ja oligi aeg igaühel oma asju ajama minna. Meie K-ga rongi peale ja koju tagasi ja R oma sõpradega edasi aastapäeva tähistama. Ees ootas mässamine praega, kiluvõileivad, eestimaalised lauamängud ja viktoriinid. Noorte põlvkond on vägagi patriootlik.
Rongijaam oli pidupävea puhuks samuti lille löödud.
Palju õnne Sulle, meie armas Eesti!!! Ole hoitud!!!
