Natuke uus elu

Elus on alati hetki, kui midagi muutub. Kas siis kaudselt või otseselt, aga muutub ja koos sellega, muutuvad olemised, tegevused, soovid, võimalused jne.
Vahest mõjutab kõike seda konkreetne sündmus, vahest mõni raamat või sootus midagi muud.
Üks muutus toimus meie peres esmaspäeval, oktoobri 3-l. Minu noorem poeg läks ajateenistusse.
Nagu iga ema, muretsen ka mina, kuidas tal läheb. Ma ei muretse sellepärast, et ta ei saaks hakkama. Kaugel sellest. Ma olen temast kasvatanud tubli mehe ja võin olla kindel, et ta on tubli ja hakkamasaav. On täiesti tavaline emalik mure. Lihtsalt, et kõik oleks hästi. Isegi väike õeke ütleb iga päev, et emme, ma muretsen venna pärast. See on ühtviisi armas ja kurb. Väike süda peab nii paljude asjade pärast muretsema.
Aga mis siis on uus ja mis muutus. Tegelikult sellest ajast algab meil teistmoodi elu. Kuigi poeg hakkab peale jõule käima nädalavahetusel enamasti vast ikka koju, on ta siiski põhikohaga siit ära. Peale ajateenistust on lühike suvi ja sügisest ülikooli ja siis ju ongi ta enamasti koolis. Ajateenistusse minekuga algas seega lapse kodunt väljarändamine. Meie aastaid koos elanud suuuuurest perest on jäänud järele riismed. Lapsed saavad suureks ja luuakse oma elu. Ma saan olla vaid rõõmus ja roosa, et pojad on tublid, aga iga kodunt minekuga kaasneb ikkagi pisike kurbus. Kohale jõuab teadmine, et minu töö on tehtud – aeg edasi minna. Veidral kombel ainult mõned asjad mu elus on ikka endised :) Armsad asjad. Enamus elust, seisneb ikkagi liikumises. Ühest etapist teise.
Kodus on meil nüüd naljakalt tühi. Kolisin oma kodukontori poja tuppa, sest poeg settis oma arvutisse mulle vajalikud programmid, et mul oleks mugavam teha pilditöötlust ja muud tööd. Läpakas on ikkagi läpakas ja suur arvuti, suur arvuti. Mingi veidra kuklatunde ajendil olen ma viimasel ajal meeletult koristanud, kui töösat aeg üle. Mõni õhtu lausa kolmeni öösel. Püüan enda ümbert ära saada kõik, mida ei vaja. Kõik, mida pole olnud pikalt vaja, rändavad kas teisele ringile, kuhu neid on vaja; osad asjad lihtsalt prügimäele ja keldrisse need asjad, mida tuleks alles hoida, aga neid ei vaja toas hetkel keegi. Väga vabastav tunne. Isegi mõni asi, mida pidasid väga vajalikuks, osutub pikemal vaatlemisel tarbetuks :) Peas hakkavad idanema mõtted. ILmselt vabaneb seisev energia. Jõuluks, kui poeg puhkusele saab, tahaks muuta siin vahepeal palju asju.
Aga…eile ta sai mulle lõpuks esimest kordsa helistada ja mu emasüda sai kinnitust, et kõik on hästi. Pühapäeval võtame tipsuga jalad selga ja läheme meie armsat sõdurpoissi vaatama :) Meil on esimene kohting :)