Eile käisime pojal kroonus külas. Oh, kuidas ma juba igatsesin ja see kodust ära oldud nädal tundus ausalt terve igavikuna.
Sõitsime piigaga lõunase rongiga Tallinna, isa Vahur tuli meile jaama vastu ja koos liikusime Vahipataljoni.
Pisut värava taga ootamist tekitas kenasti tunde, et oled ajas nii vähemalt 20 a tagasi sattunud. Mingi aja pärast ilmus nähtavale üks käsi :P aknast, mis oli metallribakardinaga kaetud :D Sedasi ribade vahelt ja lehvitas, et hakake siis sisse tulema :D Hea, et ma seda kätt üldse märkasin. Vedas, ma seisin otse akna kõrval ja nii sai teistelegi hõigatud, et hakkame sisse liikuma :) Omapärane kord sõjaväes :D Valveputkas istuvad kaitseliidu naised :D Ilmselt käib neile tagumise otsa toolilt tõstmine ja uksele tulemine üle jõu :)
Igatahes mõninga järjekorras seismise järel saime sisse, esitasime oma ID kaardid, saime külalisekaardid ja läksime teisele uksele oma last ootama.
Ja sealt ta tuligi, sirge seljaga ja vapra sammuga sõdurpoiss :) Nägu naerul. Väike õeke jooksis hirmsa vinaga talle sülle :D
Kord näeb ette seda, et sõdur istuda ei tohi ja nii me siis seisimegi selle kaks tundi kenasti keset platsi :D Aga vahet pole, peaasi, et saab lapsega koos olla ja tema muljeid kuulata.
Millegi üle ta ei nurisenud. Süüa pidi saama piisavalt, toas on 14 poissi, narid kahekordsed, seltskond normaalne, oma lapsepõlvesõbraga ja klassivennaga on vähemasti noorte aja ühes naris :)
Nädala sees olid poistel koormus – vastupidavustestid. Noori oli 160, ainult 40 läbisid testid ja meie laps tegi kuuenda tulemuse :) Kurb on see, et noored mehed on siiski nii nõrga füüsilise ettevalmistusega. Hakkamasaanute protsent on ju ikka häbiväärselt väike.
Eks see esimene nädal oligi neil rohkem sisseelamisnädal ja suhteliselt lihtne. Sel nädalal pidi minema pisut karmimaks.
Vat aga pesu pesevad käsitsi, veider värk. Vanem poeg oli Tapal omal ajal ja seal oli lausa 3 pesumasinat.
Tegime nüüd isaga diili, et jagame seal käimised ära – kui tema on laevas tööl, lähen mina, ja kui mina ei saa minna, läheb tema :)
Üldiselt oleme me oma poja üle uhked :) Tubli poiss on.
Kuna territooriumil ei tohtinud juua, suitsetada, pildistada, filmida, sõita rulaga ega lõket teha, siis pilt sai tehtud isa mobiiliga :D
Tuli kohe meelde, kui mu mees sõjaväes oli. :D Tema oli aga pärapõrgus Narva-Jõesuus, niiet hea oli kui üle paari kuu teda nägin. :( Erinevalt tuttavatest, kes ntx Tallinnas olid kel’ pmst iga nädal külas sai käia.
Jah, mul vanem laps oli ka Tapal, sinna käisime ainult vande andmise ajal. Pärast käis ta ise koju.
Hämmastav, tundub nagu oleks kirjutaja näol tegemist täiskasvanud inimesega, endal juba täiskasvanud lapsed ka, aga näe jutt on täitsa Delhvi “rahvaajakirjaniku” tasemel kolmanda klassi kirjand koos kergele imbetsilsusele viitavate sümbolitega, mida täiskasvanud inimene kindlasti (ja kindlasti mitte sellisel määral) üheski tekstis ei kasuta.
Tere, James, või kes iganes selle nime taga ka peitub :)
Ei maksa lihtsalt käia lugemas imbetsillide kirjutisi, kui ei meeldi. Sul on ju ometi võimalus valida. Mina näiteks DelHvit ei loe :) Olen kuulnud, et kommenteerijad on seal õelda…kuna Sa seda portaali loed, siis oled ehk üks nendest?
Parimat Sulle !
Eks ta ole…
Blogide lugemine ei ole minu meelest kellelegi kohustuseks ja igal inimesel peaks olema õigus kirjutada oma blogis just niimoodi ja just sellest, millest tahab.
Kui blogi ei meeldi, ei pea üldse lugema, sest kui:
1)oled siia juhuslikult sattunud, pane see blogi ülevalt ristist kinni ja mine oma teed,
2) kui nuhid kellegi järgi ja tahad rohkem infi saada, siis ära hakka teemat kommima kui tahad vaid solvata,
Ja meie imestame, kust küll tulevad kurjad, tigedad ja õelad inimesed meie igapäevaellu. Nad on olemas, kuid reaalis nad vaikivad ja on tasakesi, sest kes see ikka julgeb avalikult sappi pritsida.
Mina sain oma emotsiooni kätte, sain teada, et blogipidaja pojal läheb hästi ja et ses osas on kõik hästi. Täiesti piisav muuseas ja …ei kibele ka midagi halvasti ütlema. Käsi ei kirjuta, mõte ei mõtle…
Aga kui inimene end milgi muul kombel tegijana ei tunne, mida siis teha. Siis peab käima suvalisi blooge lugemas ja nende kirjutajatele selgeks tegemas, kes ikka tegelikult loll on. Siis on inimesel jälle natuke aega tunne, et ta on ilus ja tark.