Pool oktoobrit on läbi. Ilmad on olnud kehvemad ja paremad ning väga hull pole veel õnneks asi olnud.
Sajusemad ilmad on andnud võimlause tööst vabal ajal tegeleda tubaste asjadega ja ma ei saaks öelda, et see on olnud halb.
Iga ilus ilm kutsub ju paratamatult õue ja ei tahaks sel ajal tegeleda koristamisega, süstematiseerimisega, kokkamisega, käsitööga, lugemisega ja kõige muuga, kui seda päikeselist ja valget aega on niigi vähe. Seevastu sajuse ilmaga sa täiesti heal meelel pühendad ennast kodutöödele või siis lugemisele – käsitööle ning külalisi võtad vastu suurima heameelega.
Televiisor, kui selline, ei kuulu minu igapäevaellu peaaegu üldse. Tänu sellele ka lapse ellu. Aga on väikesed erandid. Laps, tema vaatab vahest neid filme, mida ma olen ise ostnud või Lolo TV multikaid. Õnneks palju parema meelega mängib ta hoopis oma nukumajas, joonistab, püüab kirjutada ja lugeda, voolib plasteliinist igasuguseid asju, permanentselt laulab ja õhtuti naudib meie ühiseid raamatute ettelugemisi. Suurima heameelega on ta alati valmis kusagile minema ja midagi tegema. Olgu selleks või lihtsalt ümbruskonnas jalutamine. Kogu selle asja juures on hea just see iva, et laps ei saa televisioonist kamaluga tarbetuid reklaame mõttetutest vidinatest, valmisroogadest, kommidest, erinevatest jookidest ja millest iganes. Last on lihtsam inimeseks kasvatada, kui laps ei ela asjade maailmas.
Sügiseti on meil aga üks ühine telekavaatamine kord nädalas küll. Kirugu erudeeritud esteedid palju tahavad, aga mulle meeldib kord aastas maanduda pühapäeval peale trenni teleka ette ja vaadata “Tantsud tähtedega”. Tants on positiivne tegevus. Need inimesed, olgu nad seal kes tahes, on selle nimel, et ka sel viisil tantsida, teinud ära suure töö. Sellest saavad aru vast need, kes tantsimisega tegelenud. Lapsele meeldib väga tantsu vaadata. Seda enam, et ta käib ise ka tantsutrennis. Televiisoris on vahest veel mõned head ja harivad saated, aga neid ma vaatan valikulisel ajal ja reklaamimüravabalt juba kordustena arvutist.
Akna taga on vihm, aga toas on ikka mõnus ja soe…
Nädalavahetusel käisid meil külalised. Meil käib tegelikult külalisi päris tihti ja mul on selle üle ainult hea meel. Väga kosutav on kohtuda nendega, keda sageli eri linnades elamise tõttu ei näe ja sama tore on see, et osad inimesed leiavad tee meie juurde väga sageli :) Aitähh nendele, kes märkavad teinekord kurbust ja on olemas ka siis, kui vahel on raske.
Niiet jah, laupäev oli meil hästi tegus ja armas. Oli koostegemisi ja mõnusaid jutuajamisi.
Pühapäeval saatsime külalised ära, peale lõunat sai tehtud törst tööasju ja siis oli mul iganädalane trenniaeg. Eelmisel pühapäeval jäi trenn ära, sest käisin linnas poega külastamas ja ega see pole naljaasi, kui trenn vahele jääb. Füüsilises mõttes pole see mingi küsimus, aga see, kui õpitakse jupp kava edasi, on esialgu probleem küll. Võtab pisut aega, kui puuduva tunni järele haarad. Ja trenn oli mõnus. Sel korral sain isegi mina särgi niiskeks :D Siiani olen vaadanud üllatusega teiste märgi pluuse ja higeldamist. Kavad lähevad meil aina pikemaks, tantse tuleb juurde ja tempo on vägagi kiire. Vaata aga, et jalad risti rästi ei läheks. Oh, aga tulemus on ikka väga mõnus, kui oled 1,5 tundi südamest tantsinud, teinud kätekõverdusi, kõhulihaseid ja muid harjutusi. Saad nii emotsionaalset kui füüsilist. Pärast veel mõnus saun ja hea enesetunne on garanteeritud.
Peale trenni läksin vanema poja juurde tütre järgi ja lapsed olid teinud salatit. Ema kõht söödeti täis. Mida sa veel head oskad ühelt pühapäevalt tahta.
Nii…ja paar päeva tagasi vestlesin ma ühe vana tuttavaga, kellega me pole vahepeal aastaid kohtunud. FB on vahest ikka väga abiks. Nüüd võtsime plaani saada varsti kokku ja ütlemata soe oli kuulda, et ta juba aastaid loeb naudinguga minu blogi hajevil heietusi. Ma ei pretendeeri absoluutselt oma postitustega Tammsaare preemiale ega kõigile sobivale hea maitse väljendusele, aga rõõm on ikkagi teada, et kelellegi on selle lugemine nauding.
Meil käib ikka veel õues suur teede remont. Mul juba kohati segamini, mitmendat kihti asfalti siin maha laotatakse, aga teadja ütles, et pannakse 4 kihti. Uudisena tehakse meie maja ette nüüd üelkäigurada. Tõsi ta on, vahest on siin päris keeruline üle tee saada ja meeldiv üllatus on see, et ka ilma märgistuseta lastakse meid juba vahest üle tee. Lasteaeda minek ja sealt tulek langeb ikka sellele ajale, kus siin maanteel on suhteliselt katkematu autode vool. Aga neid saarekesi…..neid on meie Viljandi maanteel nüüd mõni alla 20. Raplast on saanud ringide linn ja saarte riik :D Näis, palju neist äärekividest peale talvist lumelükkamist alles on.
Saareke meie maja ees
Sügis on ilus. Kui hoiad oma hinges pisikestki päikest ja paraja portsu tolerantsi issanda loomaaia suhtes, on kõik hästi.