Kolmas päev, 19.august 2017
Reisidel on äratused tavaliselt vara. Päeva ei maksa maha magada ja kes vara ärkab, see palju jõuab. Ärkamine muidugi mingit vaeva ei põhjustanud, sest juba õhtul ootas K hommikut, et saaks helesinisesse basseini ujuma minna. Ujusidki, vaikselt krabiseva vihma käes. Ujuda said lapsed õnneks tänu sellele, et meie esimeseks külastuseks sel päeval oli Mariehamni raamatukogu ja sel puhul jagati grupp kaheks. Varasem grupp( need, kes ei soovinud ujuda) läks raamatukokku ekskurseerima kohe peale hommikusööki, teine grupp aga sai peale sööki ujuda ja alles siis minna teistele järgi. Meie ja ka teised lapsed oma emadega olime loogiliselt teises grupis. Kui ujutud ja asjad taaskord pakitud, asusime meiegi raamatukogu poole teele.
Mariehamnis on väga kena raamatukogu. Mulle meeldivad sellised valged ja avarad ruumid. Läbimõeldud planeeringuga ja kasutajasõbralik. Raamatukogu direktor tegi meile ekskursiooni ja rääkis nende töökorraldusest. Kuna linnas oli parasjagu tulemas ilusate poiste paraad, siis sellepärast olid üleval ka need kirevad lipukesed. Nüüd aga vähem juttu ja rohkem pilte – Mariehamni raamatukogu.
Lõpetuseks käisime raamatukoguhoone tornis, kust avanes tore vaade
Peale raamatukogu külastamist tuli meie programmi väike muudatus. Sel ajal kui kaasreisijad lõpetasid veel ringkäiku raamatukogus, lippasime meie K-ga õue ja hüppasime kohalikku autosse. Loomulikult mitte võõrasse, sest meil elavad Mariehamnis tuttavad ja olime leppinud kokku, et sõbrake tuleb võtab meid peale ning saame 2,5 tundi koos ringi seigelda. Ehk siis sel ajal, kui ülejäänud grupp külastas soovi korral kas meremuuseumit või ajaloomuuseumit, seiklesime meie ringi Mariehamnis ja selle ümbruses. Saime juttu ajada ja samas käia sellistes kohtades, kuhu grupiga ei satu. Vähemalt meie grupiga mitte, sest teiste eest ma ei oska rääkida.
Kõigepealt sõitsime kohe Mariehamni kõige kõrgemasse tippu. Sealt ülevalt avanevad ilusad vaated ja sealt nägime ka Ahvenamaa kuulsat purjelaeva Pommern. Selle reisi plaanis oli tegelikult Pommerni külastamine, aga juhtus nii, et laev oli sel ajal remondis ja käimata seal meie grupil jäigi. Meil vedas niipalju, et saime seda uhket laeva vähemalt eemalt imetleda. 4- mastiline Pommern on ainus originaalkujul säilinud purjelaev omataoliste seas. Laev köidab esimesena Mariehamni sadamasse saabujate pilke, sest asub sadama vahetus naabruses. Sealsamas lähedal asuv meremuuseum rullib aga meie ees lahti ammuste aegade pildikesi: tormid, laevahukud, kuulsusetu lõpp laevade prügimäel…Kunagi liikusid need laevad merel ökoloogiliselt puhta tuuleenergia jõul.
Mariehman – see on tegelikult linn, mis ümbritsetud veest. Asub keset Läänemerd. Siia on võimalik sõita lähiümbrusest kaatriga, purjekaga, mitmeid kordi päevas saabuvad siia praamid Soomest ja Rootsist. Suure laevaga saab sinna ka Tallinnast. Kui tulla lennukiga, avaneb linnale, mis asub maailma ilusaimas saarestikus, vapustavalt kaunis vaade.
Mariehamn asutati 1861 aastal, kui saarestik kuulus Venemaale ja sai oma nime tsaar Aleksander II-lt, kes nimetas linna oma kaasa Maria Aleksandrovna auks. Ajaloo vältel on Ahvenamaa kuulunud Rootsile, Taanile, Venemaale ja viimased 90 aastat Soomele. Kõik need riigid ja samuti ka laevandusega sissetoodud rahvusvahelised mõjutused, on jätnud sellele kaunile saarestikule oma pitseri. Nii see eriline ja kaunis Ahvenamaa sündiski.
Niisiis, Mariehamn sündis merelaevanusest ja -liikumisest. Kogu ajalugu ja Mariehamni areng peegeldab inimeste elu keset merestiihiat. Ahvenamaa mereajaloo kõige silmapaistvamaks perioodiks peetakse purjelaevade perioodi, mis sai alguse XIX sajandi teisel poolel, kui tänu Ahvenamaa laevaomanikele sai saarestik viidud maailmakaardile. Ahvenamaalaste süda kuulub suuresti Gustav Eriksonile, kuulsale laevaomanikule, keda nimetatakse ka purjelaevade kuningaks. Oma elu jooksul ehitas ta purjelaevastiku, mis oli XX sajandi 30-ndatel aastatel maailma suurim. Eriksonil oli ettevõtja vaistu: ta ostis kokku purjekaid siis, kui teised hakkasid neid müüma seoses laevaajastu algusega, mis oli pöördeline aeg merenduses. Ta võitles lausa kirglikult merenduse motoriseerimisega. Gustav Erikson võrdles täispurjes laevu lapseootel naisega ja pidas neid kõige kaunimateks.
Purjekate ajastu elab ikka veel Mariehamnis. Praegu on see üks maailma linnadest kuhu sõidavad sisse alused, mis osalevad Tall Ships Race võistlusel – “mereluikedele” mõeldud võistlus. Tall Ships Race oli mõeldud välja selleks, et tähistada purjekate sajandi lõppu, kuid kukkus välja vastupidiselt – sündis uus purjekate ajastu ja nüüdsel ajal on Tall Ships Race üks suurimaid maailmas toimuvaid ettevõtmisi. Tall Ships Race raames muide on käinud maailma kauneimad purjelaevad ka Tallinnas, merepäevade ajal.
Ahvenamaa kuulub ametlikult Soome riigi koosseisu, kuid on siiski iseseisev: oma lipp, oma valitsus, oma valimised, oma parteid, oma erilised postmargid, mis on populaarsed maailma filatelistide seas. Ametlikuks riigikeeleks on rootsi keel. Enamus kohalikke vaatab igapäevaselt Rootsi TV-d, tänu millele on ahvenamaalane kursis nii Rootsis kui Soomes toimuvaga.
Nonii, vahelduseks kirjutasin siis jälle veidi Ahvenamaa ja Mariehamni ajaloost, aga nüüd mõned pildid.
Üsna veidike käisime ringi ka Mariehamni linnas endas. Jalgsi. Autoga sõites nägime ikka palju palju rohkem, aga siis ei saanud pilte teha.
Mind üllatas, kui vähe rahvast liikus seal ringi laupäevasel ajal. Oleme me ju siinkandis harjunud sellega, et nädalavahetusel on kõikjal liikumas palju rahvast. Kõik poodlevad ja ajavad oma asju. Ahvenamaal pidavat olema aga inimesed väga kodukesksed ja suur sebimine on hoopis tööpäevade ajal. Puhkepäevadel pidavat Ahvenamaalane kas veetma aega perega kodus või sõitma perega koos hoopis välja – loodusesse, matkama, suvilasse. Ühesõnaga puhatakse mõnuga ja ei tšillita linnas.
Linn ise jäi muidugi silma õdusana ja armsana, kus on kaunis kesklinna läbiv pärnaallee, maalilised pastellvärvides puumajad, sadamalinna idüll ja heledad uhked kaptenivillad.
Mariehamnis on tegelikult olemas kõik- restoranid, kauplused, disain, muuseumid, kõrgetasemeline meditsiin, mida kõike veel ja isegi kasiino. Rääkides veel Mariehamniga seotud kuulsatest naistest, ei saa mööda minna Hilda Hongellist, kes oli oli esimene naissoost “meistrimees” Soomes ja teda nimetatakse mõnikord Soome esimeseks naisarhitektiks. Nii siis ongi, et Mariehamni linn on saanud nime naise järgi ja linnale jättis oma jälje samuti naine. Hilda projekteeris aegade jooksul paljud linnavillad ja parimatel aegadel oli ta sel alal lausa monopoolne. Samal ajal tegelesid tema sookaaslased koduse majapidamisega. Temast on alles jäänud muljetavaldav kogus projekte – 144, kuid reaalne kogus on tegelikult veel suurem, kuna tol ajal kõik joonised ei olnud registreeritud. Hongellsi arhitektuurset pärandit hinnatakse Mariehamnis väga kõrgelt. Hilda Hogellile on iseloomulik kerge rootsi stiil, mille ta tõi Mariehamni endaga kaasa. See stiil on Mariehamni supelhooaja sümboliks. Seda võib näha maalilisel Sjödergata tänaval, mis on väga lähedal praamiliikluse terminalidele. Kunagine linna süda Torggatani, Strandgatani ja Parkgataniga on jäänud elavaks kauplemiskohaks ka tänasel päeval. Praegusel ajal on selle naise loodud arhitektuuriga majad Mariehamnis väga nõutud.
Mariehamni pikkus on umbes 8 km ja laius 1,3 km. Sellega seoses peetakse teda maailma väikseimaks metropoliks.
Muide, naine, kelle järgi linna sai oma nime, oma eluajal ei jõudnudki linna külastada, kuid nüüdsel ajal on seismas linnavalitsuse ees tema pronksist skulptuur. Linna tekkides elas seal napilt 35 inimest, kuid juba 20. sajandi alguseks kasvas elanikkond tuhandele inimesele. Praegusel ajal hakkab Mariehamni elanikkonna arv lähenema 11,5 tuhandele. Linn “seisab” graniidil ja üllatab meeldivalt oma romantilisuse ja puhtusega.
Kõik siin linnas elab oma mõõdukat ja vaikset elu. Igas hoones peitub hulgaliselt ajalugu ja inimeste saatuseid. See aeglaselt kulgev linn annab võimaluse ja lausa privileegi heita pilk Ahvenamaa ajaloole ehk isegi ootamatust rakursist kuid surepärase perspektiiviga. Jah, Ahvenamaasse lausa tuleb armuda.
Kuid…järgmine koht, kuhu me sõitsime oli Uffe på berget. Parkisime auto metsaalusesse parklasse ja hakkasime ronima üles. Kõrgele. Kõigepealt jõudsime kohvikusse, sealt lunastasime torni minemiseks pileti ja siis muudkui aga treppidest üles. Kõrgemale ja kõrgemale. Oh, kui ilus oli sealt ringi vaadata ja oleks veel ilusam ilm, oleks …oleks on halb abimees. Lihtsalt väga ilus oli :) Uffe på berget- i juures on muide ka Ahvenamaa haruldus – tunnel. Just selle mäe alt see läbi läkski.
Edasi viis meie seiklus Jomala ja Lemblandi kanti. Mariehamnist ida poole. Nende kahe asunduse piiril asub elegantne Lemströms -i kanal. Kanali pikkus on 350 m ja see ühendab omavahel kahte lahte. Kanalit ületab avatav sild, mis suvel avaneb sageli selleks, et lasta läbi purjekaid. Kanali kallastel on kaunis ja hooldatud park.
Sealsamas kanali lähedal on ka üks puitmaja, mis kuulub kunstniku perele. Kunstnik on maalinud ühele akendest pildi oma tütrest, mis esmapilgul jätab mulje, et tütarlaps istubki aknal. Kuulujärgi pidavat see maja just selle pildi pärast maksma päris suurt raha.
Eks me sõitsime selle aja jooksul veel päris paljudes kohtades ringi ja kuigi ma pidevalt vaatasin kella, et mitte tagasijõudmisega hiljaks jääda, olime me tagasi täiesti õigel ajal. Ahvenamaal ei pidavat olema pikki vahemaid. Kõik on lähedal. Olime Siirile väga tänulikud koosveedetud aja eest. Saime selle aja jooksul mõndagi teada Ahvenamaast ja ahvenamaalastest.
Taas oma grupiga bussis, hakkasime edasi sõitma Mariehamnist välja. Möödusime taas Lemströmsi kanalist ja meile oli see selline – ohhoo, me just käisime siin – hetk. Millepeale giid tegi suured silmas ja küsis, millal me sinna juba jõudsime :) Enne kanalisillale jõudmist käisime tegelikult läbi Mariehamni supermarketist. Ostsime sealt kaasa kohalikku leiba, siidrit, õlut,tšatnit…ühesõnaga kes mida. Mina leidsin näiteks väga maitsvaid taimseid Alpro jogurteid. Selliseid sorte Eestis ei müüda ja hind oli ka kõvasti odavam. Ostsin mitu 4-pakki kaasa ja paigutasin need kenasti bussijuhi lahkel loal tema külmikusse.
Edasi põikasime sisse Önningebysse, kus heitsime pilgu peale Jüri Ojaveri loodud noor – eestlastele pühendatud mälestusmärgile “Pink” ning külastasime Önningeby muuseumit. Sealses galeriis eksponeeritakse Ahvenamaal maalimas käinud kunstnike töid. Ahvenamaa on ju hingematvalt kauni loodusega ja on sel viisil olnud inspiratsiooniallikaks nii Noor – Eesti rühmituse liikmetele kui ka soome ja rootsi loomeinimestele.
Muuseumis käidud, suundusime edasi Långnäs sadamasse Lumparlandis. Sealt viis meid valge laevuke taas üle mere. Seekord Ahvenamaa lõunatippu, karge, kauni ja lummava loodusega ning põneva ajalooga Kökari saarele. Sellest sinisest praamist läksime mööda….järgmise, valge peale.
Sellest saarest pajatab päris palju ka raamat ” Minu Ahvenamaa”. Paaritunnine sõit sisaldas endas kauneid vaateid ja tõhusat õhtusööki. Õhtuks olimegi Kökari( hääldatakse Tšökari) saarel.
Mõned pildid bussi aknast : Sadamamajake, lihtsalt maja, perele kuuluv leivatehas – Skärgårdsbröd,mida majandavad Susanna & Casper (ostsime sealse leiva koju kaasa ja maitses hea), eakate kodu…
Giid oli juba eelnevalt kokkuleppe teinud, et praamilt tulles ei sõida me kohe ööbimispaika vaid põikame läbi ühe kohaliku juurest, kes on juhtumisi igasuguse hea ja parema tootja ning meie saabumise auks avavad nad oma perefirma poekese uksed. Giid oli veel pisut murelik, et me ikka midagi natuke ostaks, kuna härra tuli laupäeva õhtul ekstra meie pärast kodust välja, aga kartuseks polnud tal tegelikult põhjust. Bussitäis rahvast läks ostlemisega nii hoogu, et omanik hakkas eesti keelt rääkima :D No mitte päris, sellised viisakusfraasid ikka :) Osteti kingituseks ja iseendale. Ikka erinevate maitsenüanssidega kohalikust õunast tehtud siidreid, kohapeal toodetud õunamoosi, õunatšatnisid, õunaveine….ja mida kõike veel. Olid tõesti maistvad tooted. Õunaistandusi on muide Kökaril väga palju.
Majakese juures oli üks huvitav liiklusmärk.
vahva põder
ja imeilusad kollased liiliad.
Nii me käisimegi Peders ja Siv Blomsterlundide juures farmis Peders Aplagård Kökari saarel Österbygges.
Kui kõik reisisellid said omale kojuviimiseks ostud tehtud, sõitsime edasi meie ööbimispaika. Klobbarsi võõrastemajja. Seda pidas üks kohalik vanem mees, kes elas veidike eemal ja põristas kohale mopeediga. Rääkis meile ka seda, et tal on nüüd vanaduses isu täis saanud külalistemaja pidamisest ja ta on meeleldi nõus kompleksi maha müüma. Pakkus meilegi, et vajadusel alguses rendile, hiljem müügiks. Tulgu me aga ja hakaku siin elama ning toimetama. Kolimisega pole probleemi, ahvenamaalased tulevad kohekohale ja toovad kogu su elamise saarele ära. Ahvenamaalased on jah, väga ettevõtlikud ja lahked :) Hetkel polnud meil siiski keegi huvitatud saarele kolimisest ja külalistemaja pidajaks hakkamiseks valmis. Sügaval südames mõtlesin aga küll, et….kunagi kui enam lapsi ei kasvata, oleks tore sealses rahus ja vaikuses toimetada, inimestele mõnusat öömaja pakkuda ja vabal ajal maalida :) Samasugune tunne tekkis mul tegelikult aastaid tagasi Norras, Lovoodidel. Rahu, vaikus ja nagu aeg seisaks…pinsipõlveks päris mõnus. Eh, ja siis mõtlen jälle, et kuidas mina, selline elav ja püsimatu inimhing, suudaks nii pikemalt elada? Kuidas ma saan teatrisse, kontserdile, laste ja lapselaste juurde…eks elame näeme, mida ma aastate pärast sellest asjast arvan.
Meie ilus kollane öömaja.
Kõrval mäekese otsas on väike armas majake, kuhu saab tuule eest varju. Tuul muide, on Ahvenamaal vist alati puhumas. Nii alati, et sellega on ilmselt võimalik isegi ära harjuda. K sehkendab juba seal mäe otsas ringi.
Saime oma toad kätte, tegime need oma asjadega koduseks ning kogunesime kohe õue. Ees oli selle päeva viimane ühine ettevõtmine. Väike õhtune matk mööda mägist ja kivist maastikku, et vaadata päikeseloojangut. Peaks mainima, et ajastus oli filigraanselt täpne. Niikui jõudsime kõrgeimasse kohta, oli loojang meie ees täies ilus.
Ääretult mõnus ja rahustav oli sellisel sumedal loojanguõhtul graniitkivide vahel jalutada ja turnida. Said päevasest sõidust kondid liigutatud ja meeled rahustatud. Uni tuli peale väikest matka kindlasti kõigil magus ja kosutav.
Tagasi jõudes oli juba hämar ja majake võttis meid vastu tuledega akendes. Nii see laupäev läbi saigi. Ees ootas unedemaa ja pühapäev, mis oli ühtlasi ka meie viimane päev reisil. Pisikese nukrusega läksime vähemalt meie küll magama, sest vaatamata sellele, et kodu on armas ja kodus on mugav, oleme K-ga kahekesi oma hingelt maailmarändurid. Kui tengelpung võimaldaks, oleksime alatasa kuskil ringi kondamas, et vahepeal jälle oma armsasse koju tagasi pöörduda, sest nii nagu oleme maailmarändurid, nii oleme ka oma kodumaa patrioodid. Maailmas seiklemine avardab, aga kodu, see on midagi, mis annab kindlust.
Kes jaksas selle pika postituse läbi lugeda, sellele minu poolt virtuaalne orden rinda, šokolaadimedal taskusse ja kallistus pealekauba :) Ei raatsinud seekord seda päeva tükeldada. Järgmine postitus tuleb selle reisi viimane.