Esimene juubel ehk meie väike armas tütar sai viis.

Nii see on. Küsin minagi, nagu paljud tuttavad: Juba 5 ?????
Kuhu küll on lennanud aeg ? Sellise tempoga veel kaks korda sama palju ja meil on kodus teismeline neiu.
Tänaseks ollakse 5-ne juba siis mitu päeva ja nali naljaks, laps võtab seda surmtõsiselt. Tema otsustas nüüd, et on juba suur ja igasuguseid tegemisi või käitumisi põhjendatakse lausega : ” Ega ma siis enam mingi titt ei ole, ma olen viiene” Vot nii on lood selle asjaga.
Täna päeval, kui rallisime taaskord laulustuudiosse soolotundi, avaldas piiga arvamust, et tema võiks nüüd juba ise lasteaeda käia, sest ta ju oskab korralikult üle tee minna. Siinkohal tuli mul selgitada, et lasteaial on siiski laste tulemise – minemise suhtes omad reeglid ja eks emmegi süda on rahulikum, kui kõnnin koos temaga.
Sünnipäevahommikul, kui ma just plaanisin hakata hällilast üles laulma, lõi üks tüüp järsku luugid valla ja rõkkas: ” Mul on sünnipäev! Ma olen viieneeeee!!! ” Vat sulle siis üleslaulmist :D Oh, ega laul siis laulmata jäänud.
Tänavust sünnipäeva oodati juba väga ammusest ajast. Iga päev pidin ette lugema, mitu päeva on jäänud ja see lugemine hakkas peale kusagil umbes 35 päevast. Mida vähemaks päevi jäi, seda suurem ärevus tekkis.
Reedel, õigel sünnipäeva päeval, käis päevakangelane lasteaias, sest kamraadidega on ju tarvis ometi süüa üks tort. Nii me hommikul aeda marssisime, suur küpsisetort ühes.
Minul kulus see päev kodustele tegevustele ja õhtuseks peoks ettevalmistustele. Õige päeva õhtul oli meil lahtiste uste päev sugulastele ja sõpradele. Sedakorda siis suurtele.
Üks hetk hakkasid nad siis järjest saabuma….ja pidu ning juttu jätkus kauemaks. Laps oli külaliste üle siiralt õnnelik ja pikapeale sai isegi paar laulu esitatud. Pole ju mahti laulda, kui vaja uute asjadega sahmerdada. Kuna külalised tõid ka palju maiustusi…siis püüdis piiga neid järjepidevalt meile sisse sööta :D Lapsed vist ei saa aru, et täiskasvanud ei ole nii maiad, kui lapsed.

Laupäeval pidasime maha laste peo. Vahva pidu sai !!!! Ise olime rahul ja niipalju, kui tagasisidet, on lapsed samuti jäänud väga rahule. Veeretasime lastega fimost pärleid, küpsetasime nad ahjus ära ja pärast sai iga laps oma pärlitest kee. Näomaalinguid tegime ka. Mida aga ma kuidagi ei jõudnud, oli pildistamine. Kaks kohustuslikku pilti – grupipilt ja küünla puhumine üle kivide ja kändude ning jälle toimetama. Korraga ema, kokk, laste lõbustaja ja hobifotoraaf ei suuda ma kuidagi olla. Aga tühja sest. Lapsed peol ei pea suurt pildistamisest niikunii.

Aga Kirkest endast ikka ka!

Ma ei hakka siin kirjutama kiidulaulu, kui tark, andekas, ilus jne mu laps on, sest seda on iga laps kahtlemata oma emale niikuinii.
Ma ütleks vast ainult seda, et ma olen õnnelik, et ta on meil olemas. Laps, kes jagab kõikide ellu, kellega ta kokku puutub, palju, palju päikest!
Ja mul on hea meel, et tal on palju inimesi, kes temast hoolivad. Suur, suur tänu kõikidele, kes hindavad selle väikese inimese siirast armastust ja on tema jaoks alati olemas! Uskuge, ta on selle eest tänulik!
Ja see pole üldse tähtis, et vahest on ka pilves jonnipäevi. Kellel neid pole?