20.august 2017, pühapäev
Jälle ronisin ma voodist välja enne kukke ja koitu. Kodus ma ei hakka naljalt kunagi päikesetõusuks õue minema, sest kodu lähedal pole kusagil avarat silmapiiri, et loojangut nautida. On siis majad ees, võpsikud või korstnad, aga midagi on kindlasti ees. Reisil seevastu on iga päev lootus kaunile päikesetõusule. Nii ma siis tõusengi vara üles ja lähen õue. Nautima. Päikesetõusu, vaikust, pildistamist…Kui õue jõudsin, olin üksi, aga veidi aja pärast lippas mulle järgi K ja kaks unetut veel. Jalutasime, kuulasime loodust ja tegime pilti.
Pärast jalutuskäiku looduses suundusime hommikusöögile. Ilm oli päikeseline, tuju hea ja enne uut päeva oli mõnus korraks maha istuda ning hommikust süüa. Rootsi lauast leidis igaüks endale sobilikku söögipoolist ja peale kõhutäit vedasime oma kohvrid jälle bussi ning reis võiski jätkuda.
Esimese asjana sõitsime Kökari kodukandimuuseumisse, mis on ennast sisse seadnud saare kunagises koolimajas. Saime seal majas ja maja ümber osa saarerahva elust – olust ja traditsioonidest nii vanal ajal, kui tänapäeval. Uudistamist oli tõesti nii majas sees kui ka maja ümber asuvates teistes hoonetes. Vastu võttis meid kohalik hea hing, kellest on samuti juttu “Minu Ahvenamaa” raamatus.
Meie suurepärane võõrustaja Sylvia
Seda orelit on pakutud ka eestlastele, aga mingil põhjusel jäi kaup siiski katki
Rahvariided
Saare pruut
Pitsinäitus
Meie giid näitab väga vana luuda
Kõlakivi – sellega kutsuti mehi rannast koju sööma
Viimane koht kuhu läksime enne mandrile sõitmist, oli Hamnö. Seal sammusime mööda ajaloolist matkarada. Kõikjal oli ajalugu – 13. sajandiga dateeritud mere kellatorni vundamendi varemed, frantsiskaani kloostri varemed ja teised hooned, mis tõestavad, et Kökari saar mängis olulist rolli juba keskajal.
Tegime jalutuskäigu Otterböte asulasse, looduskaunisse paika, mis on tuntud pronksiajast pärit hülgeküttide eluasemete leiukohana. Külastasime 18. sajandil ehitatud Kökari Püha Anna kirikut ning astusime sisse frantsisklaste kabelisse, mis on ehitatud meenutamaks kunagisi hiigelaegu, mil siin asus võimas frantsiskaani ordu munkade klooster ning saar oli merdsõitvate kaupmeeste sagedaseks peatumispaigaks. Kiriku kupli all on tänapäeval muide piraatide purjelaeva makett, mis pidavat keerama ennast kellaosuti liikumise suunda, kui on oodata tormi ja vastupidine suund ennustavat head ilma. Saare elanike esivanemad tulid ristisõdade aegu lääne poolt, Rootsist. Praegugi moodustavad siinsete rannikualade kommuunide elanikkonnast suurema osa soomerootslased.
Keskpäeval hakkasime ennast asutama koduteele. Sõitsime Galtby sadamasse Korpole. Tuli öelda saarestikule hüvasti, sest see praam viis meid juba tagasi mandrile. Hüvastijätuks poetas saarestik minu teele sellise vahva kivisse uuristatud südame.
Peale paaritunnist sõitu olimegi mandril. Väike vahepaus oli vaid söömiseks ja järgmine kord saime bussist välja juba Helsingis. Meid ootas suur punane laev, kaunis loojang merel ja mõne tunni pärast Tallinn.
Mis siis lõpetuseks öelda?
Väga mõnus reis oli. Ahvenamaa ja ahvenamaalased jäid kindlasti meie südametesse. Päris kindlasti lahkusime õnnelikena, aga ka teadmisega, et nii palju jäi veel nägemata ja kogemata. Ühesõnaga hinge jäi soov Ahvenamaale tagasi tulla. Millal? Seda ei oska öelda. Selleks aastaks on meil reisiplaanid tehtud ja eks paistab, mis mõtted edaspidi tulevad. Päris kindlasti ei pelga ma enam bussireisi. Selge see, et Ahvenamaal klappis ideaalselt kõik – giid, bussijuht ja seltskond ning alati ei pruugi nii hästi asi kujuneda, aga siiski – võiks veel mõne teisegi bussireisiga katsetada.
Ahvenamaa – autonoomia oma erilisustega. Palju väikeseid ja suuremaid saari, skäärid, meri. Silme ees on alati sinine taevas, rohekas meri, punased graniitkaljud ja sama punased teed,väga palju kanarbikku ja isegi siis, kui pole päikeseline ilm on ikkagi ilus – tinajas taevas, valged udulaamad, punased loojangud. Siin on kõik kuidagi puhas, nagu peale suurpuhastust. Palju marju, mida keegi ei paista korjavat :D, puhast soola- ja joodirikast mereõhku võib hingata täie rinnaga. Looduse lähedus ja rikkumatus ei eralda tsivilisatsioonist. Kõik on lähedal. Linnaväliselt on majad üksteisest kaugemal. Pole ummikuid ega tunglemisi. Eriline vaikuse ja rahu atmosfäär. Jah, automaatselt lõõgastud ja kaob stress, kui see olemas oli. Kujutage endale ette idüllilist hommikut: päikesetõus, lähed mändide vahelt(kus lõhnab vaigu järgi) mere äärde, maas on kaste, vaikus, meri lõhnab(hästi lõhnab), ujud jahedas kosutavas vees, kortsud lähevad iseenesest siledamaks ja ees on terve päev iseendale :) Kusiganes see võiks olla, eks, aga Ahvenamaal on see Ahvenamaa moodi eriline.
