Kuna ma ei ole eriline kaubanduses liikuja, siis ei suuda ka vara pealepressiv jõulunänn mind häirima hakata. Pääsenuna sellest massipsühhoosist, hakkab tunne aga tekkima sel juhul hoopis ise. Seesmiselt. Minul väljendub see teatud tegemistes ja eelkõige selles, mis puudutab toidulauda.
Ma ei oskagi öelda miks, aga pasteedi tegemine seostub minul just jõuluajaga. Võib olla see tuleb sellest, et hallil ajal enne jõule tapeti siga ja seast tehti palju head ja paremat. Sealhulgas ka pasteeti. Eile, kui ma käisin toidupoes sisseoste tegemas, jäi silma kena karbitäis broilerimaksa. Mõte hakkas liikuma….
……ja täna hommikul…
Viisin lapse lasteaeda, tulin koju, eelmaldasin maksalt kelmed ning panin väärt kraami 2dl piimaga mitmeks tunniks seisma. Ikka selleks, et maksa maitse mahedam saaks.
Peale lõunat läks siis pasteediteoks.
Tükeldasin pannile, kus oli sulatatud umbes 50g võid, 2 keskmist sibulat.
Hautasin poolpehmeks ja lisasin 2 suuremat tükeldatud küüslauguküünt
Varsti panin sinna juurde 600 g broilerimaksa
Lisaks:
2 tl valget jahvatatud pipart
2 tl kuivatatud tüümiani
1 tl soola
2 loorberilehte
1/2 tl musta jahvatatud pipart
Kogu kraam sai hautatud umbes 6-7 min, kuni maks tundus küps, aga õrn.
Seejärel valasin hulka 50 ml brändit ja hautasin, kuni vedelik oli kadunud.
Varem olin pannud toatemperatuurile pehmenema 110 g võid. Ja siis see juhtus…
Teises toas helises telefon, läksin seda tooma ja kui kööki tagasi tulin, tatsas sealt vastu matsutava suuga koer :S
Esimese hooga ma ei saanud aru, mis oli köögist kadunud, sest pann hea ja paremaga oli kaanega kaetud.
Rabasin siis koera koonu, et mida sa sell mätsutad….jah, või tema suus veel täitsa sulab :D
Ega mul muud üle jäänud, kui et marssisin jälle poodi, uut võipakki tooma.
Kodus tagasi, purustasin kõigepealt kausis saumikseriga umbes 5-6 suuremat päikesekuivatatud tomativiilu. Lisasin maksamassi ning selle taastoodud vajaliku või.
Ja kui kogu krempel sai mikseriga ühtlaseks massiks vahustatud, oligi hüva pasteet valmis.
Koos röstsaiaga…puhas nauding :)
Retsept on pärit enamvähem täpselt väikeste mööndustega Rannamõisa Linnuliha blogist.
