Käes on kevadine ehk viimane vaheaeg enne suurt spurti ja suurt suve.
Ühe õppeperioodi vaheaja me tavaliselt puhkame K-ga koos ja seekord oli see just kevadine vaheaeg. Tõttöelda lootsin ma siiralt, et aprilli viimastel päevadel on juba õues mõnusalt soojad ilmad, aga võta näpust. Terve nädala on olnud vinged tuuled, veel vingemad vihmahood ja hämmastavalt suurte teradega rahe sinna sekka. Mis sa sellpeale ikka kostad. Kehitad õlgu ja puhkad rõõmsalt edasi.
Kohe esmaspäeval võtsime hommikul suuna Pärnu poole. Meil oli sel aastal veel tegemata traditsiooniline spa-tuur, mis on igal aastal kuulunud K sünnipäevakingi hulka. Sünnipäev on teadagi sügisel, aga meile meeldib spaatada kevadel. Tänavu ostsime endale paketi ära juba turismimessilt. Liisk langes Pärnu kasuks, sest Tallinnas on juba mitmes spa-s käidud ning aeg oli tuua sisse väike muudatus asukoha osas. Messil neiud lahkelt pakkusid hea hinnaga pakette Strand-spasse ja sinna me minna otsustasimegi.
Esmaspäeva hommik, päev 1
Asjad kokku ja jooksuga 8.41 rongile. Justnimelt jooksuga ja kui poleks jooksnud, oleksime pidanud leppima koduse dušširuumi protseduuridega :) Üleval olime aegsasti ja valmis minema samuti, aga kuidagi läks nii, et toast välja astudes tabas meid ehmatus – kell oli rohkem, kui oleks võinud olla. Eks tuli jalgadele valu anda ja nii tegimegi selle kevade esimese jooksu. Metsarajal oleks kindlasti aeglasema tempo võtnud.
Igatahes rongile me jõudsime ja Pärnuni oli aega lõõtsutada küll. Terve tee lugesime raamatut ja nii saabus Pärnu lõppjaam üsna kiiresti. Esimese bussiga, mis meile ette juhtus, sõitsime 3 pikemat peatust edasi, siis 10 minutit kõndimist ja olimegi Strandis kohal. Nagu telefoni teel kokku leppisime, saime varajase chek-in-i.
Tuba üles leitud, pakkisime oma kompsud lahti ja otsustasime minna linnapeale jalutama, sest esmaspäeviti avatakse veekeskuse osa alles kella kahest, aga meie olime juba 11 ajal kohal.
Jalutasime me igatahes palju. Tagasi jõudes olid kepsud päris valusad.
Kõigepealt muidugi kohe merd vaatama. Nagu me siin suht veekogutult elame (mis vesi see väike jõgi ja paar tiiki ikka on), siis kevadeks on mereigatsus muutunud üüratuks. Kohe käisime ja hingasime sügavalt sisse mereõhku, nautisime päikest ja imetlesime, imetlesime, imetlesime. Isegi see polnud oluline, et ujuda veel ei saa. Vapramad muidugi saavad, aga meie pole veel talisuplejateks ei klassifitseeru. Rannas oli palju liiva, palju valget liiva.
Kui merd tagaplaanil poleks, tunduks nagu kõrbes olevat.
Rannas sai aga ronida ja eemal paistis üksik elevant ja traktor. Traktor vuras muudkui ringi, aga elevant seisis paigal :)
Elevant tundus kohe päris üksik ja nukker, aga küllap ta ootab soojemat aega, kui lapsed rannas lustimas karjade kaupa.
Rannas ja vees oli peale talve igasuguseid huvitavaid jälgi
Ilus oli rannas, meri sillerdas
Kõndisime veel kaugemale ja lõpuks keerasime merest eemale rannahoone poole
Selle seene all on mõnedki päikeseloojangud ära vaadatud, aga sel korral oli loojanguni veel kõvasti aega ja etteruttavalt võib öelda, et loojangu ajaks oli taevasse siginenud pilvi ning kaunist loojangust võis vaid unistada.
Üritasime selgeks saada, kuhu me sattusime ja avastasime ennast kuursaali juurest silmitsi Raimondi endaga.
K puhkas koos Raimondiga
ja aitas pilli mängida…
Hea tõdeda, et ka nooremale põlvkonnale on Valgre nimi ja muusika tuttav.
Valgre juurest suundusime edasi, et leida tee Pärnu vanalinna, ehk siis Rüütli tänavale. Ma tegelikult otsisin Supeluse tänavat ja küll väikese kaarega, aga üles me selle tänava leidsime. Kõht hakkas tühjaks minema ja lootsime leida selle tänava äärest Supelsakste kohvikut.
Paar omapärast maja…
ja oligi kohvik meie ees… aga kahjuks esmaspäeviti suletud
Peale kohvikut imetlesime ühte ilusat koolihoonet. Tundus olema Pärnu Vanalinna Põhikool Pühavaimu tänaval. Ega ikka igal koolil ei ole torni.
Sakstes me süüa ei saanud, seega kõmpisime edasi Rüütli tänava poole. Mahedik oli meie järgmine valik, aga seal ei leidnud K midagi huvipakkuvat süüa. Lõpuks juhtus nii, et maandusime ühes täitsa tavalises nn sööklas, kus tädikesed tõstsid konveiermeetodil sööki taldrikutesse ja erilisele tseremoonisemisele aega ei kulutatud. Koht oli lihtne, Rüütli tänaval, aga süüa sai ausalt ja odavalt.
Kõht sai täis ja meid ootas ees samapikk teekond tagasi hotelli. Tegime tagasitee veidi lühemaks ja silkasime otse läbi pargi.
Pargis jalutas rahulikult üks pardipaar. Täitsa kahekesi jalutasid. Ühtegi teist parti läheduses ei liikunud. Kõndisid mõõdetud sammul ja tundus, et pidasid läbirääkimisi tuleviku osas.
Tagasiteel jäi ette üks vahva mänguväljak. K-l pikkust juba kõvasti, aga 11 on ikka 11, tahaks ronida. Tõttöelda nägime seal ka ühte vanapaari atraktsioone proovimas. Härra kenasti proual käest hoidmas ja toetamas. Niiet mis vanusest me ikka räägime – kui hing ihkab, tulebki ronida nagu lapsed.
Olimegi jälle Rannahotelli juures. Seoses Rannahotelliga ja veel mõne hoonega Pärnus rääkisin K-le ka seda, kuidas need kaunid hooned teda ennast võiksid puudutada. Nimelt Rannahotelli projekteerisid kunagi koos tuntud Eesti arhitektid Olev Siinmaa ja Anton Lembit Soans. Rannahoone on tõepoolest üks õnnestunumaid funktsionalistlikus stiilis hooneid Eestis ja ehitama hakati teda 1935. aastal. Miks ma talle aga sellest rääkisin oli see, et Anton Soans on K-le vanavanavanaisa :) Nii ta siis seisis ja imetles oma eellase projekteeritud kaunist hoonet.
Ühele poole vaadates meri sillerdas ja teisele poole vaadates ei sillerdanud.
Mere äärest keerasime Terviseparadiisi poole ja kui sellest möödas, olimegi Strandis tagasi. Ruttu ujumisriided selga ja lippasime veekeskusesse, mis asus Strandi 0-korrusel.
Natuke istusin mina mullivannis, K ujus mõned otsad basseinis ja tiirutas madalas lasteosas, kus paar massaažidušši….ja no poole tunniga hakkas meil kole igav. Mis seal ikka. Panime aga riidesse, toast läbi, asjad kotti ja lippasime kõrvalolevasse Terviseparadiisi veekeskusesse. Hinnad seal nagu koolivaheaegadel ikka, krõbedamad kui muidu, aga 25(seal hulgas oli minu pileti -10%, mille sain Strandist) raha eest saime 3 tundi lustida. K suureks rõõmuks jooksis talle veekeskuses sülle üsna varsti sõbranna-klassiõde koos oma väikese õega ja nii me seal kõik kampas siis lõbutsesimegi. Kolme tunniga väsisid lapsed peale pikka päeva õnneks parasjagu ära ja minule ei jõudnudki veel uimed selga kasvada, nagu tavaliselt siis, kui oleme olnud spa-s kohe terve päeva vees. Tagasi hotellis, lubasime endale tagasihoidliku õhtusöögi ning varsti ootas meid pehme voodi, raamatud ja peagi saabuv uni.
Päev 2
Äratus, hommikused protseduurid ja sööma. Hommikusöögi kohta võib lausuda ainult kiidusõnu. Valik rikkalik, toit maitsev, teenindus soe ja sõbralik.
Peale sööki suundusime hotelli veekeskusesse, sest kaugel see chek out-ki enam oli. K võttis viimast ja ujus, mina lebotasin soojal alusel ja lugesin raamatut.
Kui oli aeg ennast välja kirjutada, andsime kotid pakihoidu, haarasime kaasa fotoka ja tengelpunga ning läksime tagasi Pärnupeale seiklema. Õhtuse rongini oli ju veel aega küllalt.
Nautisime jälle merd, mänguplatsi ja sel korral saime ka Supelsaksa kohvikusse sisse. Otsustasime teha seal ühed koogid ja jõime mõnusat chai teed, mida me mõlemad armastame. Igavesti armas kohvik ja väga sõbralikud teenindajad-näitsikud. Istusime helesinisel ja valgusküllasel verandal. Kõige armsam koht selles majas.
K sõi mingit kirsikooki, aga minu valitud nisujahuvaba pirnipähklirull viis küll keele alla. Ülimaitsev.
Edasi tegime väikese shopingtuuri. K proovis nii 25 rõivaeset selga, millest jäid sõelale 2 kleiti. Lõbus oli.
Kell muudkui tiksus ja oligi aeg tagasiteele asuda. Mere ääres oli päris vali tuul ja lohesurfarid ning purilaudurid olid juba väljas.
Peatusime veel vaid korraks Mahediku kohvikus, et süüa tindikala vägagi sõbraliku hinnaga ning edasi juba otseteed Strandi tagasi. Kotid selga, maja eest bussi peale ja rongijaama. Meie Pärnu tuur sai selleks korraks läbi.
Kokkuvõtteks võib öelda seda, et Strand on viisakas ja puhas koht, aga lastega seal pole midagi teha. Seda tuleb võtta kui ööbimispaika ja ülejäänud tegevus suunata mujale. Järgmine kord otsustasime minna Terviseparadiisi. Küll aga sobib Strand hästi täiskasvanutele, kes tahavad minna õhtul näiteks teatrisse ja pisut veemõnusid vaikselt nautida. Siis on seal väga mõnus.
Ülejäänud koolivaheaja oleme veetnud rõõmsasti kodus, sest ees on hull kuu ja K-l oli tarvis käia ka muusikakoolis tundides, harjutada kodus klaverit(mida ei saa ringiseigeldes teha), õppida seda mis segane solfi eksamiks ja lõbutseda oma vennatütarde ning sõbrannaga, kes olid meil siin kõik mitu ööd-päeva.
Jah, minu puhkus hakkab samuti läbi saama. Homme tahaks veel kangesti midagi õmmelda. Lõike võtsin täna juba välja. Ja siis tuleb mai. Lapsele kõige pingelisem kuu. Muusikakoolis üleminekueksamid, jätkuv laulukarusselitamine, mitmed kontserdid esineda ja kooliasjad niikuinii. Igatahes mina hingan kergemalt 2. juunil, sest selleks ajaks on kõik olulised ja närvesöövad asjad lapsel läbi ja ema närvid saavad puhata :) Kaasaelamine pole mitte teps lihtne tegevus.