Ai – ai – ai

Pühapäev algas ju väga armsalt, kuid siis käis korralik krõks ja asjad pekkis jupiks ajaks.
Et mis asjad? Igasugused vajalikud toimetamised ikka. Kui su selja roog otsustab lõpetada sinuga koostöö, kasvõi ajutiselt, siis on ikka täitsa jama.
Pahaaimamatult ennelõunal vannituppa minnes ei osanud ma küll arvata, et välja tulen sealt kõveras ja õhtuks olen üldse käpali maas.
Juba hädisena tegin õhtul lapsega koos piparkooke ja viimast plaaditäit ahjust võttes leidsin ennast äkki põrandalt lääbakil ja kõik. Valu nii suur, et katsu sa ennast liigutada.
Ristluudest kiirgas valu jalgadesse ja püsti saada oli ikka tõeline kunst. Vedasin ennast kuidagi tooli najalt laua taha ja esialgu lihtsalt nutsin. Meeletust valust ja abitusest. Siis hakkas peas vasardama, et issand, kuidas ma koera õhtul õue saan??? Helistasin vanemale pojale ja kurtsin siis muret. Õnneks oli ta kodus ja terve mõistusega sai aru, et koer on nüüd ikka tagumine probleem, esimese asjana vaja emps arstile saada. Leppisime siis kokku, et ta tuleb meile ja sõidame ise kiirabisse. Ma sel ajal arvasin, et olen ikka nats kangelane ka ja toon tagatoast id-kaardi ära :P Kangelaslikkus lõppes sellega, et läbisin teekonna käpuli:) Püsti lihtsalt ei saanud. Ja nii oligi, et kui poeg tuli meile, siis mina ei saanud ei riiidesse ei liigutud ja pidasime targemaks kutsuda kiirabi koju. Niiet jah, päris pikk elu elatud ilma kiirabi vajamata, aga seekord läks tarvis.
Nüüd siis pean olema tahes tahtmata hädine, kuigi mulle see absoluutselt ei meeldi. Eilsed ja tänased olulised toimetused on tänu armsatele inimestele tehtud ja nii, et ma olen saanud ikka seljale rahu anda enamuse päevast. Kui täna süstimas käisin ja porisesin, et IKKA VEEEEEEL ei ole parem, hakkas õde naerma, et häda nende tervete inimestega, kui ükskord midagi häda, siis tahavad nad juba peale 1 süsti olla terved KOHE !!!! No aga tahakski. Esiteks ei meeldi mulle päevad otsa lebotada. Igav ja mugav pole nikuinii mingis asendis ja kohe ei taha enam lamada :S Teiseks on mul muud ka teha, peale valutamise ja lamamise. Täna jäi tänu sellele käimata ühel armsal näituse avamisel, mille saamisloos ma ise heategevuskorras osalesin. Sellest oli väga kahju :( Lapsele on uus jõulupidude kleit pooleli, see tahaks tegemist, aga masina taga ma veel istuda ei suuda ega tohi. Oh, mis siin rääkida, tegemiste puudust praegu ju pole.
Nii ta siis on, kiun ja ving, nagu Oravake ütleb. Igatahes lähen varsti jälle põrandale lebomatile selga venitama ja puhkama ja mõtlen positiivselt. Reedeks tuleb kargud alla saada. Lapsel on kroonus vande andmine.
Täna sadas alla selle aasta esimene tõeline löga. Noored sõdurid on kahepäevasel 60 km matkal :S Et just täna pidi seda jama siis sadama.
Mõtlen nüüd nii, et ….varsti on reede ja siis on kõik juba möödas ja palju parem.