Märkamatult oleme otsapidi juunis ja kuigi lapsed käivad veel koolis ning vähemalt meie koolis on aktus alles 12-l kuupäeval, on mõtted siiski suves. Ilmad on juba pikemat aega soojalt suvised ja mõnusad.
Olge valmis päris pikaks monoloogiks. Kes ei jaksa ega viitsi, võib kohe loobuda.
Seoses ühe koolivaheaja lisandumisega on nüüd õppeaasta venitatud poolde juunisse, aga selle mõttest ma väga aru ei saagi. Lisavaheaeg on ok. Lapsed olid kooliaasta vältel märksa vähem väsinud. Noh aga see venitamine kevadsuvel….on kuidagi mõttetu. Õppekavad olid juba mai lõpuks tehtud, kontrolltööd samuti, juuni alguses anti õpikud ära. Nüüd siis longivad kooli ja koju ja midagi asjalikku ei toimu. K oma sõbranjedega vähemalt istub peale tunde rõõmsalt raamatukogus, kui nad just õues ratastega ringi ei sõida. Rampsis algas igaaastane suvelugemise programm ja nii nad siis kambakesi seal istuvad – lobisevad ja loevad raamatuid. Kooli kamandatakse rohkem neid, kellel mingid võlgnevused likvideerida. Kui kõik korras, siis polegi väga muud, kui tilulilu. Nädala sees sai K ja veel mõned tema klassikaaslased kel õppimine korras, minna koos kolmandate ja teiste klassidega kahepäevasele Lõuna – Eesti ekskursioonile. Käisid lausa kahe suure bussiga, sest reisile läks 4 klassitäit lapsi + 6 neljanda klassi last. Programmis oli Viljandi koos lossimägede, järve, pikniku ja Pärimusmuusika aidaga, Pokumaa ja Pokukoda, matkamine, liikluslinnak, ööbimine Tarvastu Gümnaasiumis, matk Holstre – Polli matkaradadel, Olustvere loss, keraamikakoda, leivakoda, Võhma küünlavabrik ja uisutamine parafiinist uisuväljakul. Ühesõnaga päris palju tegemist. Tagasi tulles räägiti mulle õhtu otsa muljeid ja reisiga jäädi vägagi rahule.
Neljas klass on saanud läbi kuidagi märkamatult ja kiiresti. Isegi K ise ütleb, et uskumatult kiiresti. Küllap siis sellepärast, et õppimine on olnud korras ja mingeid probleeme ega muresid pole esinenud. Üks neli on tunnistusel viite sekka ära eksinud, aga see pole isegi arutlemist väärt. Loodame lihtsalt, et seda õppeainet tuleval aastal ei anna sama õpetaja. Seda loodavad vist meil enamus lapsevanemaid. Eile pidasime selle õppeaasta viimase klassiõhtu, mis toimus ühe klassivenna vanaema õuel ning kuhu olid kutsutud ka lapsevanemad ning endine algklasside klassijuhataja. Väga meeleolukas õhtu kukkus välja. Jalgpallis tegime emadega lastele ära :) Mälumäng vanematele oli nii raske, et andis ikka nuputada. Tõesti, vahva õhtu.
Neljapäeval oli muusikakoolis viimane päev. Tunnid tegelikult seal ammu läbi. Peale 11. mai solfieksamit solfi tunde enam ei toimunud, muusikalugu sai samuti vahepeal läbi ja klaveritunnid päädisid 1. juuni eksamiga. Solfi eksamit lapsed kartsid, aga eks õpetajad andsid selleks ka oma panuse neid terve aasta sellega hirmutades :) Tegelikkuses läks kõik hästi. K sai oma viie kätte, nagu unistas. See oli talle hirmus oluline ja seda rohkem see hinne teda ka rõõmustas. Eks elu näitab, aga tulevikus ta sihib muusikakeskkooli poole ning seda arvestades on oluline õppida hästi ja saada eksamitel häid hindeid. Järgmiseks oli muusikakooli kevadkontserdil esinemine ja peale seda ootas ees vaid klaverieksam, mis oleks võinud olla juba tegelikult varem, sest lood olid selged ja see venitamine hakkas tekitama pigem ülemängimist. Nüüdseks on see eksam samuti tehtud ja seegi viiele. Meil on musakoolis viiepallisüsteem, mõnes kuuldavasti on 10-ne. Ühesõnaga neljapäeval käis K klaveriõpetaja juures oma viielise tunnistuse järgi ja suvi alaku. K istus siin eile ja valis endale suveks pala, mida õppida ja no ma ei tea, alla 6 lk-line talle millegipärast ei sobinud :D Ma pakkusin ikka lihtsamaid asju ja lõpuks soovitasin õpetajaga konsulteerida. Igatahes on hea vaadata, et peale 4 aastat on lapsel endiselt suur tahe muusikat õppida. Mõni, kellega samal ajal alustati, on kahjuks juba loobunud. Üks piiga, jättis selle aasta keskel pooleli klaveriõpingud. Oma lapsepõlvekogemusest tean, et tegelikult oleks pidanud lapse üle aitama sellest kriisist. Aga eks igaüks teeb oma valikud ise. Niiet jah, K-l neljanda klassi üleminekueksamid tehtud. Hurraa!
Üks K eksamipaladest. Burgmülleri “Torm”. Kes kaevata viitsib, siis on seal kuulata kevadistest paladest ka Chopin-i “Prelüüd” ja Dvarionase “Teema variatsioonidega”.
Nüüd veel pisut laulustuudios toimunust.
K- l lõppes ei rohkem ega vähem, kui kaheksas hooaeg. Laulustuudiosse tuli ta laulma 4 aastaselt eelkoori ja nüüd on ta 11.
Esimest aastat peale mudilaskoori olla kohe neidudekooris, on korralik väljakutse, aga piiga paistab olevat hullult rahul. Lastekoor jäi lihtsalt vahele, sest seda meil nagu enam polegi. Aasta jooksul on õpitud hulgaliselt laule ja repertuaar pole kergemate killast. Lihtne pole, aga on huvitav. Eriti peale mudilaskoori lastelaulukesi. Suvisel maakonna laulupeol lauldakse koos segakooridega. Laulavad aga piigad hästi, lust kuulata. Jõulupeo kontsert, kirikukontsert, kooride festival, kevadkontsert, laulupidu…need on suuremad selle aasta märksõnad seoses kooriga.
Ja siis veel soololaulmine.
Sügisel oli vaikne hooaeg. Mõned jõuluaegsed esinemised erinevates kohtades kontserttrupiga ja laulustuudio jõulukontsert muidugi ka. Võluhääle konkurss toimub üle aasta, seega sügisel sellega rabeleda ei olnud vaja. Kevadel läks laulukarusselliga sebimiseks. Ise võtsime asja väga rahulikult, sest muusikakooli üleminekueksamite aasta nõuab suurt panustamist ja keskendusime eeskätt sellele. Jama algas siis, kui valla karussell oli ukse ees ja K-l polnud laulu :D Mittemidagi ei sobinud, neli laulu vahetati välja ja kaks nädalat enne konkurssi leiti lõpuks see õige. Olav Ehala ” Valulaul”. Ehalat laulda on jällegi väljakutse. Nõudlik harmoonia ja keeruline rütmika. Lõime käega, et ah, läheb kuidas läheb. Käime seal valla karussellil ära, edasi vaevalt et saab ja saabki jälle rahus klaverit harjutada. Läks aga teisiti.
Enne etteastet väike avastus- mikril juhe kadunud. Õnneks laulmist elus harjutatud küll. Leidis juhtme, pistis tagasi mikri külge ja võistlustulle.
Žürii otsuste tegemise ajal on väike kook abiks
Kõik 11 selle vanuserühma lauljat ootavad, mida žürii esimees ütleb
ja tuli teine koht
Esikolmikusse said vall karussellil kõik oma laulustuudio lapsed, kellega nibinnabin täpselt ühepalju aastaid koos lauldud
Laulis ennast kolme parima hulka ja ees seisis maakonna poolfinaal, kus võistlevad juba üle maakonna parimad lauljad. Igas vanuserühmas umbes 10. See minek oli pisut nukker, sest konkursiga samal päeval oli tegelikult klassiekskursioon Viljandisse. Teatrietendus ja töötoad Pärimusmuusikaaidas. Valikute tegemise aeg siin elus tuleb kiiresti kätte. Kuna ambitsioone finaali saada ei olnud, siis oli see valiku tegemine eriti nukker. Juhtus aga nii, et kolmest valla parimast sai K ainsana poolfinaalist edasi maakondlikku finaali.
Ohsapoiss. Me polnud sellega üldse arvestanud, teist laulu tal tagavaraks polnud ja kohe algas koolivaheaeg. Asi lõppes nii, et teise laulu õppis ta selgeks 3-4 läbilaulmisprooviga ja taaskord osutus valituks üks Olav Ehala laul. ” Lambalaul”. Lambad on siin ja lambad on sääl…. :P Jällegi kaugelt mitte lihtne. Finaalis tuleb laulda kaks laulu bädi saatel. Bändiga sai proovida ühe korra konkursipäeva hommikul ja ega bänd neid lugusid ei osanud mängida niikuinii, sest üle öö ei hakka ka kogenud pillimehed ehalameesteks. Peale läbilaulmist küsis õpetaja, kuhu K oma hääle jättis :) No kuhu, kuhu. Nagu ikka, kevadisel hooajal lihtne külmetada. Esimeste soojadega mindi kehalises kasvatuses õue, koolimajas olid aknad lahti ja higise nahaga teeb tuuletõmbus oma töö. Päev enne konkurssi ravisime köha, nohu ja haigeid kõrvu. Lavale läks neiu ilma ootusteta, kuigi muidugi oleks olnud tore võita :) Millimeetrike jäi aga võidust puudu, sest rokkiv väike noormees on alati nunnum, mis sest, et vokaalselt nõrgem. Neiu on õnneks nii suur, et võtab nüüd juba selliseid asju täiesti rahulikult. Tegelikult on sügiseks meil nii palju plaane, et võit oleks tekitanud omajagu probleeme. Seega – nii pidigi minema. Kripeldama ei jäänud midagi. Andis endast parima ja kõige tähtsam, et õpetaja oli väga, väga rahul.
Kogemuse võrra jälle rikkam, sest bändiga laval olemist pole saanud veel üleliia harjutada.
Viimasena jäi laulda laulustuudio kevadkontserdil. See oli juba puhas lust ja rõõm. Enne kontserti oli teada, et laulab “Valulaulu”, aga lavale minnes sosistas õpetaja, et kuule, laulame ikka “Lambalaulu”. Vahet ju pole, mõlemad tulevad hästi välja.
Kontserti konfereeris seekord õpetaja ise ja nii juhatas ta kõik solistid sisse mõne lausega. K- läks lavale ja õpetaja ütles, et nojah, K laulab meil juba neljandast eluaastat peale ja nüüdseks on ta sirgunud 11-seks ning temaga on keerulised lood. Jõudsin juba mõelda, et issversussver, mis nüüd lahti….aga lugu oli hoopis proosalisem. Nimelt temast on aegamisi kujunenud välja üsna kõrgehäälne ja tugev sopran. Sellistele neidudele on keeruline valida repertuaari. Neile ei sobi igasugused poplookesed ja nii langebki liisk väga nõudlikele lauludele, mida pole lihtne leida. Üks sopran meil on aasta pärast lõpetamas laulustuudio karjääri seoses keskkooli lõpetamisega, kellel on sama tüüpi hääl. Selliseid esineb harva ja nii ongi, et repertuaari nendele valida on korralik väljakutse. Mina ütleks, et huvitav. Vaatame siis, mida lähiaastad tooma hakkavad. Minu lugupidamine õpetajale, kes oskab lastes seda õiget asja ära tabada ja viimase hetkeni otsib neile seda kõige sobivamat lugu. Mis sellest, et endal on siis juba närvid krussis mis krussis, et loo valik nii hiljapeale jääb enne esinemisi. Õnneks on neiuke võimekas ja õpib kiiresti. Mõned meie lahingukaaslased ehk laululaste emad teavad küll, kuidas ma enne esinemisi närvitsen, palju rohkem, kui laps ise, sest minumeelest on laulu õppimiseks liiga vähe aega :D
Kevadkontserdilt puudusid seekord poisid, sest nemad pidasid poistekoori 20. sünnipäeva mõni nädal varem. Mõned head sõbrad olid ju sellepärast peolt puudu. Natuke kurb oli ilma nendeta, aga ilus kontsert sellegipoolest.
Laulustuudio staažikad sõbrannad peale kevadkontserdit
Nii, nendest asjadest nüüd aitab.
Üks muusikaga seotud asi on muidugi veel meeles mõlkumas. Nimelt ETV-s jooksnud järjekordne Klassikatähtede saatesari. See on ikka nii, nii äge saade. Käisime saadet stuudios otsesaatena vaatamas kõik korrad peale esimese saate ja sinna mahtus kõvasti kaasaelamist, rõõme, kurvastusi ja isegi korraks kaduma läinud telefon, mille Heidi Pruuli kenasti samal õhtul üles leidis ja järgmisel päeval rõõmsalt K vennakese kätte andis. Igatahes ei pidanud me paljuks mitmetel ja mitmetel reedeõhtutel linna sõita, et nautida head muusikat noorte interpreetide esituses. Estonias käisime vaatama lisaks otseülekandega kontserdivooru ja peale saate lõppu noorte galakontserti. Ootame uut hooaega!!!
Stuudio on saanud kahe hooajaga päris tuttavalt koduseks:)
See uks viibki stuudiosse, kus toimub Klassikatähtede otseeeter. Otseloomulikult lähevad sealt telepurki ka arvukad teised saated.
Enne igat saadet istub klaveri taga üks mees, kes häälestab.
Kaamerad oma logilehega saateks valmis
Viimase saate asjalik žürii on samuti saateks valmis
Nii see kaameramees saates ümber esinejate jooksiski papude klõbisedes
Stuudiopublik vaatas telekas jooksvaid vaheklippe ekraanidelt
Kui telekas jooksid vaheklipid, käis stuudios vilgas sebimine. Hetkel pannakse üles Tanel-Eiko pilli ja saabub keelpillikvartett
Kõik saatesolijad esitasid saate lõpus ühise loo
Ja siis tuli otsustav hetk ning tähesadu. Tanel-Eiko Novikov võitis. Meie lootsime küll Linda- Anette Verte võitu, aga Tanel oli samuti väga äge.
Nii saigi saade läbi. Rahvas valgus tribüünidelt alla õnnitlema ja juttu ajama.
Noored ja andekad :)
Ja lemmikutega: Pöialt hoidsime algusest peale loomulikult pianistile – Arko Naritsale, aga esikolmikus oli meie sümpaatiaks imekaunis ja väga andekas Linda-Anette Verte
Kevadel käisime kuulamas Estonia kontserdisaalis eelmise hooaja võitja Sten Heinoja soolokontserdit. Puhas nauding ja teda saab Eestis kuulata nii harva, et me isegi ei kaalunud mitteminemist.
Viva musica! Nagu hõikab alati saatejuht Marko Reikop.
Homme laulame laulu- ja tantsupeol!