Selline see pühadeeelne aeg kipub vist enamasti olema. Muidu on meil tegelikult olnud alati see suht rahulik ja perekeskne aeg, kui ma juhuslikult mingit tööd teha ei raba, mida keegi just viimsepäevaks tahab kindlasti saada. Sel aastal on aga meil olnud üsna mitmeid üritusi just Kirkel. Ma ise pole eriline pidumutt kunagi olnud ja hindan pigem head seltskonda vaikses hubases olengus kärtsule ja mürtsule. Mis teha, igaühele oma.
Kõigepealt oli Kirkel Laulustuudio jõulukontsert – pidu. Kontsert algas õhtul kell kuus ja lõppes kell üheksa. Pikk üritus, aga Laulustuudio talvine ja kevadine kontsert on Raplas väga oodatud ja rahvas vaatab seda lõpuni suure huviga.
Kõik lauljad on väga tublid ja on tõesti puhas lust vaadata kuidas lapsed laulmist naudivad.
Kirke oli sel kontserdil kõige noorem solist. Ja mina, ema, pabistasin ilmselgelt kordi rohkem, kui minu väike laps :D Tema läks sirge seljaga lavale, võttis mikrofoni ja laulis õpetaja Thea klaveri saatel nagu kulda. Mina oma pabistamises ja kaasaelamises olin nii ametis kuulamisega, et unustasin teha lapsest pilti. Tuli tütar minu juurde tagasi ja nii ma siis vaatasin juhmi näoga süles olevat fotoaparaati…..et aga kes pilti tegi? Mis teha, juhtub. Esinemisi tuleb veel küll, seega jõuab ka pilte teha.
Järgmine üritus oli eilne lasteaia jõulupidu.
Lapsed olid õppinud selgeks vahva näidendi ja seda oli kohe täitsa tore vaadata. Kirke oli Piparkoogi – Pille, kes küpsetas päkapikkudele ja metsarahvale piparkooke, aga oh häda, pipar sai tal otsa ….ja siis aitasid teda päkapikud ja loomad. Lapsed olid väga tublid. Kõigil kostüümid seljas ja nii jäigi sedakorda meie pidukleit kapi külge oma korda ootama.
Peale näidendit tuli lastele Jõulumees, selline lustlik ja vahva. Lapsed said naerda ja lustida, aga salme ei viitsinud keegi väga lugeda. Said aga niisama pakke kätte. Kui Kirke kord tuli, arvas tema ka, et miks ta peaks midagi paki lunastamiseks tegema, aga oh häda, see Jõuluvana oli teadlik, et piiga oskab hästi laulda :P Nii ei jäänudki tal muud üle, kui oma lauluke ette kanda. Ilus oli.
Mida ma aga ütlen, et ma ei armasta üritustel pildistada. No vat kohe ei armasta. Esiteks, pole iialgi piisavalt head positsiooni, siis on enamasti sellest lähtuvalt vähe valgust. Kui jääd taharitta, kust saaks peale lapsed suureas plaanis, on külaliste pead jalus, kui lähed ettepoole…siis on uued hädad. Ja sellistel üritustel on ju sada ning üks kaamerat plõksimas igast asendist. Kelle ette sa siis ikka astud, et saada paremat pildistamiskohta. Noo ja siis kodus jälle vaatan pilte ja …ei ole üldse rahul. Ma pean vist veel õppima seda esiritta sebimist :D
Nii võtsingi siis eile suht rahulikult ja tegin pärast hoopis mõne klassikalise sõbrannede pildi ja kuusepildi….seekord lapsest koos isaga :) sest meie isa käis ka peol.
Eile hommikul aga käisid Laulustuudio mudilaskoori eelkoori lapsed esinemas Raplamaa koduste laste jõulupeol. See oli selline hästi lühike pidu, sest peolised olid ikka suuremalt jaolt kärudega kohale toodud ja suhteliselt väikese kannatusega :) Pisikeste inimeste asi. Kontsert oli, jõuluvana oli , kommid käes ja koju.
Otsi ja vaata, otsi ja vaata….päkapikulaul :)
Kuna ilmadega on meil tänavu nagu on, kinkis jõuluvana laste õpetajale vihmavarju :)
Ja lapsedki said kingiks väikese pakikese.
Jäänud on veel üks üritus, kus Kirke ja veel mõned piigad esinevad solistidena ühel jõulupeol Rapla Rahvamajas. See on homme.
Ja siis algab meil jõululaupäeva ootus. Kodused toimetused, kuusk ja kõik sinna juurde kuuluv.
Piparkooke oleme teinud mitmeid kordi ja esimesi juba üsna vara, novembri lõpus, aga eks me teeme neid veel.
Kokkuvõtvalt võibki öelda, et jõuluaeg on olnud armas. Ei mingit stressi ega depressiooni, sest kes seda ikka tekitab, kui mitte ise. Ja meie plaanidesse see küll ei kuulunud :)
On ikka tegemisi!
Need lasteaia üldpildid, kus justkui midagi toimuks, aga pildile ei jää midagi lahedat, on tegelt just nii nagu need on…
Vähemasti pilt issiga on ilus ja õnnestunud, samamoodi meeldib mulle ka kukkuv piparkoogitainas…selles on lennukust ja stiili!
Oh, peaks ka veel piparkooke küpsetama. Meie pooleviiene tirts on iga kell nõus küpsetama ja ta ei väsi ka küpsetamisest ära:)
Teine pooleviiene on selline tavaline laps, kes teeb kaks pannitäit piparkooke ja siis on küll selleks korraks.
Jah, laulmist on meil olnud omajagu ja see meie vastviiesekssaanu on olnud ütlemata tubli, nii laulmises, kui ka vastupidamises. Ei mingit jonni ega jauramist, et väsinud, ei taha võ ei jaksa.
Täna käisime laulsime veel ühel jõulupeol oma talvelaulud ära ja õhtul on ees kirikukontsert. Kuigi pisikesed seal otseselt ei pea laulma, siis Thea arvas, et pangu ikka kooriseelik selga ja astugu aga rivvi laulma neid laule, mida ta teab :)