On küll täitsa maikuine töö, aga siiani pole blogisse jõudnud. Mis teha, suvi lendas sellise hooga peale, et väga siia arvutisse ei jõua. Kuid…siiski, siiski – mõnel vihmasemal ilmal ikka. Tegelikult istun siin perioodiliselt ka ilusa ilmaga, sest töö tahab tegemist ja pilditöötlust mujal teha paraku ei saa kui arvutis, kus pilt on normaalse suurusega :) No või vähemalt mina ei saa, sest mulle ei meeldi töö piiluaugus. Kindlasti on andekaid inimesi, kes saavad sellise töö tehtud ka muudmoodi. Jah, eks ma tasapisi püüan siia lugusid lisada, sest materjali rohkem, kui küll ja kuigi enamus inimesi on kolinud instagrammi, meeldib mulle ikkagi blogi ja eelkõige just iseenda ja oma pere tarbeks sel viisil mälestusi talletada. Proovin küll vahest päevikusse kirjutada, aga see pole see. Pilte sinna ei saa panna ja kirjutada käsitsi väga ei viitsi. Alustan ilusasti, aga lõpuks vajub ikkagi käekiri ära :D
Nii ma siis istun tavaliselt oma tööruumis arvuti taga, kui just ei õmble midagi :) Kalender ees, sest sinna tuleb pidevalt midagi jooksvalt üles märkida ja hetkel küll avatud hoopis e-kool, sest pilt on tehtud nagu tekikegi, juba mais ja ikka tuleb kiigata, kas klassijuhataja on midagi vanematele kirjutanud. Hinnete pärast pole olnud põhjust muretseda.
Vaatan ja mõtlen, et peaks vist toa teist värvi värvima. See roheline on sellest ajast, kui noorem R oma vanema venna toa endale võttis, aga nüüdsest on temagi juba siit toast ammu välja kolinud.
Aga tekist.
Puuvillasest trikotaažist beebitekk värskele poisslapsbeebile. Meeter x meeter suurusega, kahekordsest trikotaažist. Personaalse sünniandmete sildiga varustatud ja pakkimisel lisatud õnnesoov.
