Meie K-l oli sel õppeaastal esimest korda selline päris käsitöö tund. Varem oli rohkem meisterdamine, aga sel aastal siis poisid-tüdrukud eraldi ja ikka päris käsitöö või kodundus. Õnneks said nad poistega vahepeal ka vahetust teha ja peaks ütlema, et meie preilile meeldis see puutöövärk ikka väga. Tüdrukud olid päris nördinud, et nad said puutööklassis nii vähe aega veeta, kui poisid samal ajal õppisid võikusid tegema. Aga, peale puutöö oligi siis kodundus, ehk veidi söögitegemist ja ilmselt veidi lauakombeid, heegeldamine, kudumine ja õmblemine. Õmblesid koolis ühe nõelapadja ja ühe palkmaja tehnikas väikese padja. Õmblemise hoog oli sees ja kodus tahtis K hirmsasti minu õmblusmasina taha pääseda. Nii ma siis üks päev pakkusingi talle, et tehku üks veidi teistmoodi nõelapadi. Mina õpetan ja tema teeb. Mul on terve elu olnud põhimõte, et ma ei tee laste eest midagi ära, ma õpetan neid, kuidas õigesti teha. Selline oli ka minu enda kodune kasvatus. Tehnoloogilisest alusest sõltub alati lõpptulemus ja kui teha asju õigesti, ongi tulemus kena. Õnneks on ka lapsel endal siht ja jonn ise pusida, kui et öelda, ema aita, ma ei oska. Sestap ma saan aru ka tema pahameelest, kui näidates rõõmuga oma tehtud tööd koolis õpetajale ja lootes, et temagi rõõmustab, kui laps lisaks koolile tahab kodus veel midagi teha, saab vastuseks – tegid ikka ise või? Kahelda põhjust tegelikult ju polnud, sest ka koolis tehtu oli korralik ja kena. Kodus õppis ta lihtsalt tegema pisut enamat, kui koolitundide aeg võimaldab. Kui kodus on käsitöös pädev ema, ei tähenda see veel automaatselt seda, et laps asju ise ei tee.
Niiet jah, sooviks õpetajatele vahest pisut rohkem usku oma õpilastesse. Minul on igatahes hea meel näha, et tütrel on olemas käsitöögeen. Kellele ma siis ikka üks kena päev oma käsitööraamatute kogu muidu pärandan :) Poisid on pigem tehnikainimesed ja miniad pole samuti käsitöösoolikaga. Vanem R on küll meister ehitama ja misiganes töid tegema ning remontima, aga kudumine, heegeldamine ja õmblemine pole siiski tema teema. Seega on tore, et K jätkab minu käsitööarmastuse liini.
Kevadel vaatasin, et Nobiinas on haldja tegemise koolitus ja mõtlesin kohe, et seda ma tahaksin proovida. Vaatasin kalendrisse – nagu ikka, just koolituse laupäeval olen mina tööl. Mis seal ikka, pakkusin lapsele, et äkki tahab minna, sest mulle tundus see täiesti jõukohase tegevusena ühele 11- aastasele preilnale. Õnneks tema on mul selline tüüp, kes haarab kohe kõigest kinni ja ei ütle, et ei oska või ei viitsi. Leppisimegi siis kokku, et läheb ja õpib ning pärast õpetab mulle kodus haldja tegemist.
Selline oli lapse haldjas:
Ja sellise tegin mina. Ei saanud küll just minu lemmikvärvides, aga hetkel mul muud värvi materjali kodus ei olnud. Ükskord ostame juurde ja teeme neid haldjaid veel. Mulle päris meeldivad.
