Soe ja sõbralik Korfu, vol.2

Meie reisi teise päeva hommik. Ärkan vaikselt ja midagi on hoopis teistmoodi. On soe, harjumatult soe. Magamiseks piisab linast…ja siis jõuab kohale :) Me oleme puhkusereisil, Korful :) Piilun pimendavate kardinate vahelt õue. Päike paistab. Lähen rõdule ja polegi vaja midagi soojemat selga panna. Lihtsalt nii mõnus on varahommikul ärgata ja minna õue sirutama. Fikseerin ära, et elame hotelli otsapoolses toas, esimesel tubadekorrusel ja vaade on kaunis. Oma vaimusilmas elasin ma kusagil kõrgemal korrusel, kus vaade merele või mägedele, aga otsapealne elamine oli tegelikult mõnus. Seal ei seganud meid keegi. Maja taga basseinitajad käisid hotelli majatagusest pääslast ja maja ees toimuv melu ei jõudnud samuti meieni. Akna all liikumine sisuliselt puudus ja kuna meie hotellis oli väga rahumeelne elanikkond, siis keegi seal ka ei lällanud niisama ringi. Basseinid olid avatud tegelikult õhtul kaheksani, sest peale seda läksid nad puhastamisse ja nii polnudki õhtusel ajal meie rõdu all mingit liikumist.

Vaatan ühele poole – mäed, palmid ja basseinid, sidrunipuu ja apelsinipuu. Ah jaa, K kodus ikka rääkis, et temale tundub, et puhkusereis peaks võrduma palmidega :D Saigi oma palmid.

Vaatan teisele poole ja üle tee näen merd.

Vaatan enda ette – apelsinipuu ja ilus varjualune lauatennise lauaga.
Apelsinid on seal veidi teistsugused, kui meie oleme poes harjunud ostma, aga maitse on neil hea ja mahlased on nad samuti. Kui isutas, käisime tõime endale õuest jälle paar apelsini. Sidruniga on sama. Hästi maitsev. Võib täitsa niisama süüa. Miks nad sellised musta näoga on, ma ei tea, aga katsudes nad kõik kleebivad mahlast ja puude all samuti kõik kleebib. Kleepuv maapind meelitab ilmselt kohale ka väikeseid sisalikke, nii 15 cm pikkuseid. Või on nad mingid gekod? Neid ägedaid elukaid jooksis seal all ringi täitsa palju.

Ma ei tea, milline on paradiis, aga see tundus veidike selle moodi olevat :D

Ja selline oli meie hotell. Lihtne, aga väga armas. Inimesed ülimalt hoolsad ja sõbralikud, toad puhtad, toateenindus regulaarne. Nii usinad, et vahest ei jõudnud veel selga pöörata, kui neil juba voodilinad sirgu tõmmatud, voodi vahele setitud ja käterätid sirgelt reas. Ümber maja käis samuti pidev askeldamine. Kes koristas, kes pühkis midagi, kes kastis või hooldas lilli. Majaesisel oleva baari laudadel ei vedelenud kunagi musti nõusid. Ühesõnaga kõik oli väga hästi selle kolme*** eest. Ülima luksuse eest hotellis ei näe ma üldse mõtet maksta, sest hotell on minu jaoks ainult magamiseks ja pesemiseks vajalik. No ja muidugi selleks, et kusagil hoida oma asju.

Hommikul meil erilisi plaane ei olnud, sest kell 14.10 pidi meil olema turismifirma infotund. Sellepärast otsustasimegi veeta esimese päeva niisama oludega tutvudes, võimalikult palju ujudes, aklimatiseerudes ja lennureisist puhates.
Kuigi reisi ostsin ma läbi Reisiparadiisi, siis tegelik reisikorraldaja oli ikkagi Tez Tour. Transfeerbussis anti kätte Kreekat tutvustav brošüür, eestikeelne infoleht ja infotunni kellaaeg. Kohapealne reisiesindaja oli venekeelne, aga õnneks saan ma sellest suurepäraselt aru. Seda enam pole see probleem, et nägime me teda ainult selle ühe korra infotunnis ja kõik.
Niisiis, peale rõdult vaate nautimist otsustasime minna hommikust sööma. Hommikusöögid olid meil paketi hinnas sees. Hommikusöögid olid kohe üsna rikkalikud. Valikut oli igasugusele maitsele ja kunagi polnud valik täpselt sarnane eelmisele päevale. Nädalaga ära ei tüüdanud. Joogitassid on neil naljakalt tillukesed, aga ega edasi tagasi kõndimine pole tervisele kahjulik. Tood aga uue joogi ja oled jälle õnnelik. Kreeklastele on ilmselgelt omane pakkuda palju küpsetisi. Igal hommikul oli erinevaid väikesi saiakesi ja pontšikuid. Muidugi igasuguseid puuvilju, oliivid, kreeka jogurt, helbed, moosid, erineval viisil munaroad ja munad, peekon, küpsetatud tomat juustuga, tomat, värske salat, kurk, oad jne. Ühesõnaga mida iganes.

Kõht täis, kibelesime ruttu ujuma. Eestis on mul juhtunud küll nii, et suve jooksul vette ei saagi, sest vesi on lihtsalt kole külm. Seega võimalusel, lidume me kohe ruttu merre. Kuna me ei ole leboturistid, siis ei näinud põhjust endale lamaistooli osta ja meie ujumine käis ikka nii, et sups üle tee, rätik muuli või kivide peale ja ujuma. Rand oli meie hotelli ees kiviklibune, aga merepõhi oli ühelt poolt muuli kiviklibune, teiselt poolt liivane. Mere äärde minnes alati arutasime, et kas läheme kiviranda või liivaranda. Sobisid meile aga mõlemad. Kordagi ei tekkinud tunnet, et lähme ostame ometi endale mingid veejalatsid kividel käimiseks. Pigem mulle meeldis, et kivikesed masseerisid jalataldu. Eh, kui puhas see vesi seal ikka on. Korful on enamus randasid sinise lipuga märgistatud, ehk siis väga puhta veega.
Meie rannas oli üks suur veeatraktsioon. Selline.

Sinna saamiseks tuli osta 10 eurone pääse ja siis võisid seal terve tunni ukerdada. Kai peal pandi ohutuse tagamiseks täispuhutav vest selga ja marss ujudes lõbutsema. See värgendis oli ikka seal, kus vesi ammu üle pea. Erinevalt meie randadest läheb seal üldse väga ruttu sügavaks ja sellist asja, et kõnnid pool kilomeetrit kuni vesi lõpuks nabanigi ulatub, seal ei ole. Tõsiselt mõnus. Kui ikka on palav, siis karmauhh vette ja hea olla. Kusjuures, ma ei oska öelda, miks ujumas ei olnud kunagi palju inimesi. Enamus ikka päevad läbi lebotasid seal niisama. Noh, võib olla meile, põhjamaistele tüdrukutele, oli see vesi soe, aga teistele mitte nii väga :D Mina ei kippunud sealt igatahes sugugi ruttu välja. K ammugi, tema on paras morsk.

Inimesed ujusid vahest päris kaugele ja seal vastas paistavad Kreeka mandri mäed. Vahemaa mandriga ongi väga väike, mõnes kohas vaid 2 km.

Kui ujumise isu täis, käisime toas, pesime soolakihi maha, panime riidesse ja läksime ümbrusega tutvuma.
Rannaäärne tee piki Korfut on kitsas, aga aukudeta. Liiklus on kaootiline, kuid rahulik. Kõik liiguvad, keegi ei närvitse ega tuututa. Saavad inimesed üle tee edasi tagasi saalida ja autod, bussid sõita. Suuri turismibusse liigub seal palju ja kui mõnel on vaja keset teed seisma jääda ja kedagi välja lasta, siis seda ta ka teeb. Taga sõitjad siis lihtsalt rahulikult seisavad, ootavad ja kui liigub buss, liiguvad nemadki edasi. Tõepoolest, meil oleks juba ammu sellises olukorras keegi sõimanud, rusikaid vibutanud või midagi hullemat teinud. Tähelepanelik tuli olla eriti rollerite suhtes, sest neid kimas seal palju, kiivreid üldiselt ei kantud ja iial ei teadnud, kust mõni võis välja karata. Lisaks kaootilisele liiklusele ja kitsale teele olid seal veel ka kõik teeääred täis pargitud :) Kõnniteid seal sisuliselt ei ole ja kõndida tuleb lihtsalt täiesti rahumeelselt autotee ääres. Vahest kargab välja mõni agar turist, kes hüüab – astuge edasi, ma hoian teile tee autodest vabana :D

Aga mis koht on siis Korfu saarel Benitses?

Kaluriküla Benitses asub Korfu linnast 12 km kaugusel, lõuna-ida suuna rannikul Perma ja Moraitika tursimipiirkondade vahel ja on üks vanimaid kalurikülasid Korful ning üks esimesi turismi-infrastruktuuriga külasid Korfu saarel. Benitses hakkas esimeste seas hoogsalt 70-ndate aastate alguses arenema. Just sel ajal, kui esimesed turistid hakkasid külastama Korfu saart. Tol ajal oli seal väga raske leida vabu apartemente või hotellitube. Suur diskoklubide ja ööbaaride hulk meelitas sinna palju noori(enamasti inglasi). Ööklubid töötasid varavalgeni ja väga populaarsed olid turistide seas beachparty-d.
Praegu on Benitses turismipiirkond hotellide ja apartementidega, tavernate ja restoranidega, väikese jahisadamaga ja üsna sügava ning puhta merega. Benitsese rand on autasustatud helesinise lipuga, mis omistati talle Euroopa Liidu poolt kristallpuhta vee eest. Ei näinud seal ööklubisid ega pidutsevaid inglise poissmehi :)
Igal hommikul müüvad kalurid randades värskelt püütud kala ja Benitsese keskväljakul on müügiks kogu saak.
Keskväljaku lähedal on toitlustusasutuste tänavad ja tegelikult pole väga vahet kuhu sa seal külakeses vaatad, kõikjal saab süüa ja öömaja.
Randades antakse rendile paate, katamaraane, on erinevaid veeatraktsioone nagu tuubiga sõit kaatri taga jne. Kohapealt saab osta ka erinevaid ekskursioone saarele, mandrile ning lähedalolevatele saartele. Benitsese põhirand asub kohe tee ääres, aga seal on ka väiksemaid eraldatud lahesopikesi. Teeäär on palistatud restoranidega, tarvernatega, kohvikutega, marketitega, suveniiripoodidega, on olemas pangaautomaat ja ka bussipeatused, kust saab sõita iga poole tunni järel sinise linnaliini bussiga nr.6 pealinna Korfusse ning roheliste maakonnaliinibussidega Moraitikasse, Messonghisse. Kavosesse ja Püha Georgi rajooni saare lõuna-lääne rannikule.
Benitseses, otse meie hotelli kõrval on suurepärane Shell Muuseum ehk siis veealuse elu muuseum, aga sellest tuleb juttu mingis teises postituses.

Ühesõnaga jalutasime mööda Benitsese rannaäärt ja nautisime kaunist loodust, arvukaid söögikohti, ilusat ilma ning sõbralikke inimesi.

Peale ujumist oli kõht juba veidike tühi ja suure erandina ostsime endile kahepeale paki kohalikke kartulikrõpse ja kaks jäätist :), sest sel hetkel ei olnud veel plaanis minna kusagile päriselt sööma.

Sellelt tänavalt ostsime K-le ühe saare pildiga saunalina. See plaan oli meil kohe ja kodunt kaasa me rätti sellepärast ei võtnudki. Üks tore mutike müüs ja maksis kõigest 6 eurot

Õues oli palav, tõeliselt palav ja sel kellaajal hakkavad tegelikult kohalikud varjuma juba majadesse päikese eest peitu ja kaugel pole siesta aeg. Turistid muidugi päikest ja palavust ei karda, eks :) Ja jalutavad rõõmsalt edasi.

Tagasi hotelli poole jalutades sattus meie teele Messonghi Travel reisibüroo müügiesindus. Neid on seal tee ääres erinevaid, aga meie pilk peatus just selle büroo peal. Kui Benitseses üldiselt tuleb hakkama saada inglise keelega ja vene keelt kõnelevad inimesed harva, siis Korfu linnas suheldakse sinuga justnimelt enamasti vene keeles. Reisibüroos juhtus aga tööl olema sel ajal üks naine, kes on pärit Ukrainast ja juba aastaid Kreekas elanud. Pikalt Ateena lähedal ja nüüd juba aastaid Moraitikas ning käib vahetevahel tööl lisaks Messonghi peakorterile Benitsese harus. Esimesest hetkest olime selle naisega kuidagi ühel lainel ja jõudsin kiirelt arusaamisele, et just siit kavatsen ma osta ära meie plaanipärased reisid saarel olemise ajaks. Neidsamu reise müüb ka Eesti reisifirma, aga paraku üle poole kallimate hindadega. Mul oli see teadmine õnneks juba Eestis olemas ning sellepärast tegelesingi selle teemaga juba enne infotundi, kus teadsin esindaja hakkab reise pakkuma. K-l sai meie arutamistest isu täis ja tema läks peagi ära hotelli taha basseini ujuma. Mina koos toreda daami Korneliaga jäime arutama, mis reisid võtta ning vormistama ostupabereid. Vastutulelikkus, lahkus, hoolivus ja usaldus oli hämmastav. Ühtegi reisi ei määritud kaela. Kõiges lähtuti just minu soovidest ja vajadustest. Ei häirinud kedagi, et tulles välja minu fotograafiahuvil, soovitati mul üks reis välja vahetada, kuigi paberid olid juba tehtud ja keskusse helistatud. Lihtsalt tema meelest ühel teisel reisil oleks palju rohkem huvitavat pildistada. Mõtlesin, et no võtaks ehk veel neljandagi reisi, aga selle ostmise laitis proua mul maha. Ütles, et tal pole südant mulle seda müüa. Ostku ma parem marketist 1.70 eest tavalise bussipileti ja sõitku sinna ise ja ekskursiooniraha võib millelegi muule kulutada. Tagatipuks tegi ta mulle veel letihinnast soodsamadki hinnad. Need kolm väga head ja huvitavat reisi läksid meil kahepeale maksma 165€ ja kui oleks ostnud needsamad reisid läbi Eesti reisibüroo, oleks nad maksnud 360€. On vist väike vahe sees küll. Ettemaksu sooviti 165-st vaid 25 eurot ja ülejäänu kohta ütles, et ah, tule maksa pärastpoole, või homme või kui ei jõua, maksa bussis bussijuhile :D Uskumatu, eks, aga tõsi. Ja muide, mittemidagi seal saarel ei käi arvutis. Kõik tsekid vormistatakse paberile ja keskusesse helistatakse, mitte ei saadeta meile ning tagatipuks kõik see kaootiline süsteem töötab nagu kellavärk. Tšeki peale on kirjutatud mis kell ja kust sind peale võetakse ja korras. Lõpuks rääkisime veel maast ja ilmast ja peredest ja elust ning lahku minnes kallistasime. Mina ostsin kõrvalolevast poest pool kilekotti aprikoose, hotelli eest kausitäie viigimarju ja läksin vaatama, mida Kirke teeb. Üllatununa inimeste usaldusest ja olles samas täiesti jahmunud sellisest hoolivusest, läksin varsti tuppa raha järgi ja padavai turismifirmasse tagasi. Mulle meeldib, kui asjad on kohe korras. Kornelia muidugi naeris, et mis ma nüüd muretsen ja jooksen edasi tagasi, aega küll ju selle maksmisega :D Vot nii käivad Korful asjad.
Tagasi hotellis oli aeg minna kuulama infotundi. K sulistas edasi basseinis ja mina läksin kuulama, mida on Tez Tour-i esindajal rääkida. Ega peale minu ja eelmisel õhtul kohatud kahe proua seal teisi polnudki. Esmalt tuli anda ära voutsher tagasisõidu vormistamiseks. Esindaja kirjutas üles meie telefoninumbrid ja andis enda oma – igaks juhuks. Ja siis algas müügitöö :) Meile üritati maha müüa neidsamu reise, mida ma just ostmas käisin, aga kõvasti suurema raha eest. Mina vingerdasin kiiresti sellest teemast ära leides loogilise põhjenduse, miks ma kohe midagi ei plaani osta, aga vat neid prouasid ta moosis päris hoolega. Üks proua teatas, et tema ei kavatse kohe midagi osta, sest tema tunneb ennast veel lennust halvasti, kuna meid hoiti tund aega lennukis ja kohale jõudsime alles keskööks :D Teine proua juba peaaegu oli nõus….ja no mina jälle oleks tahtnud neile nii öelda, et ärge palun ostke :D Lõpuks mina läksin ära ja nemad jäid. Üritasin neid pärast leida ja küsida, ega nad ometi ei ostnud neid kalleid reise, aga daamid olid kadunud. Õnneks järgmisel hommikul ma neid kohtasin ja sain teada, et nemadki olid teadlikud ja ostsid reisid mujalt.

Infotund läbi, suundusin maja taha basseini äärde K juurde. Läksime koos tuppa, sõime kõhu puuviljadest täis ja otsustasime minna matkama. Me ei mõelnud selle peale, et kell oli 15, väga palav aeg – ja läksime. Uurisin ennem turismibüroo juures kohalikult näitsikult, kas lähedalt läheb mõni rada mägedesse. Mulle seletati ära, millise maja juurest tuleb pöörata üles ja mida silmas pidada ning sinna rajale meil oligi plaan minna.
Nojah, ilus oli, aga kole palav oli ja mäest üles rühkida oli eriti palav. Niikui ümber nurga keerasime, nägime kassi. Esimest kassi. Pikutas seal mõnusasti vilus.

Ja siis hakkasime minema mäest üles. Ikka kiira käära ja üles. Hästi palju kasvab seal selliseid põõsaid, mis on ilmselt põldmarjad. Hakkasid vaikselt valmis saama.

Ja muidugi igal pool vaimustavalt õitsevad põõsad.

K leidis viinamarjad, veel täiesti toored.

ja siis leidis ta oma lemmikud, kaktused :) Üks väiksem aiast väljas ja üks pikk aias sees.

Edasi minnes tuli meile vastu lahe kividest laotud sein

Edasi hakkas tekkima järjest ilusaid vaateid ja kohti

Kui olime nii 40 minutit ülesmäge keerutanud, arvas K, et ta enam ei jaksa. Tõttöelda, oli keskpäevane kuumus päris tappev, vesi jooksis ja eks ta oli juba hommikust päikese käes olnud küll meres küll basseinis. Pole ime, et lõpuks ei jaksa.

Tegime mõned pildid ja hakkasime laskuma alla tagasi.

Täitsa väsinud näoga laps.

Sellele taimele üritas laps kübarat pähe panna, aga taim ei arvanud sellest midagi ning hoopis torkas teda nii, et näpust veri väljas :) Vot nii, ära ikka näpi kõike.

Järgmisel pildil on ilmselt üks varajasem viinamarjasort, sest need hakkasid juba värvi muutma.

Ja muidugi kõikjal oliivipuud. Neid pidi olema Korfu saarel üle 4 miljoni puu. Igal elanikul pidavat olema omad lapikesed ja et aedu kuskil vahel pole, siis see ei tähendavat, et keegi ei tea, kus lõpeb enda istandus ja algab naabri oma.

Järgmisel pildil on all paremal üks valge põõsas, mille nime ma ei oska öelda, aga mis lõhnas väga hästi.

ja edasi ikka alla ja alla

Kuni nägime jälle kasse. Mis tähendas, et pidime tükk aega aia ääres passima, sest K on loomaarmastaja. Mõne ajaga oli ta igatahes lugenud kokku 40 kassi erinevates kohtades ja siis läks tal sassi ja loobus lugemisest, sest kasse, neid on Korful ikka väga, väga palju :)Neid on kohe üsna igal pool ja keegi nendega ei pahanda ega ära ei aja.

Varsti jõudsime tagasi meie tänavale

ja meie hotelliesisesse randa. Pärast sellist palavust ei tahtnudki muud, kui et ujuma.

Tulles hotelli tagasi, mis seal siis ikka üllatavat, võtsime rätikud ja jooksuga merre. Vahepeal oli tekkinud väike lainetus ja siis me hulpisime ja hullasime seal päris tükk aega. Sellist vees mõnulemist pole päris ammu olnud. Kui isu sai täis, läksime hotelli tagasi. Pesime ennast soolaveest puhtaks ja suundusime maja taha. K muidugi jälle basseini ja mina otsustasin, et proovin veidi lesida ja lugeda. Tehke mis tahate, aga kui meri on kõrval, siis basseini mind ükski asi ei tõmba. K-l vastupidi pole mingit vahet. Temal peaasi, et on vesi. Küll ta on vee all, küll vee peal ja siis vaatad jälle et istub päästerõngas ja ujub ringi. Mina siis lesisin ja lugesin ja vahepeal tegin mõne pildi. Mere ääres pilte me sisuliselt ei teinud, sest tahtsime koos ujuda.

Mõne aja pärast olime tagasi toas, panime riidesse ja läksime jalutama Benitsese keskusesse. Meie elasime veidi keskusest väljas ja sinna on vast 5 minuti teekond. Keskuses on palju poekesi, apteek, hullumoodi söögikohti ja väike jahisadam keskväljaku ääres.
Kõigepealt vaatsime üle bussi sõidugraafiku, sest järgmisel päeval pidasime plaani sõita iseseisvalt Korfu linnaga tutvuma. Selline see on seal. Võib olla tuleb kellelegi kasuks kunagi, kuigi nende linnaliini siniste maršruutide kodulehel on samuti kõik info kenasti olemas.

Päike paistis nii kenasti vastaskalda mägede peale ja õhtuks oli palavuse asemel tekkinud mõnus, mõnus soe õhk ja tuult ei olnud peaaegu üldse. Tõepoolest, jalutad ja naudid.

Keset Benitset on üks pargiala, kus kasvab palju puid, mille tüved meenutavad veidi nagu kaske, aga kased nad kohe kindlasti pole. Hetkel ma pole veel jõudnud uurida, mis puud need siis olid

ja õitsvaid põõsaid on seal tõesti igal pool.

Varem või hiljem ja pigem ikka varem, lähevad inimestel kõhud tühjaks. Otsustasime maanduda kusagile sööma ja valisime ühe perepitsarestorani. Kreekas on teadupärast restoranid(to estiatorio) või siis tavernad. Mina neil vahet tegema ei hakanudki. Kõrvuti nad sageli olid ja minumeelest mõlemas pakuti suhteliselt samasugust toitu enam vähem samasuguste hindadega. Igatahes võtsime istet pitsarestoranis. Kelnerid tulevad söögikohtades juurde väga nobedasti, kedagi otsima ja ootama ei pea. Igal pool oled sa teretulnud ja keegi ei vaata pahasti, kui otsustad restoranis vaid kohvi tellida. Väga harva nägime sellist söögikohta, kus kaardiga maksta ei saanud. Küll pole neil aga wifiterminale ja tuleb minna kusagile eemale, kus terminal nurga taga paela otsas :) Kreeklased millegipärast arvavad, et kaart on kindlasti viipefunktsiooniga ja veendudes, et sellega pole mõtet vehkida, ulatavad sulle terminali pin- koodi sisestamiseks. Sel ajal, kui meie seal olime, vaadati veel enamuses toidukohtades jalgpalli ülekandeid, aga see ei seganud absoluutselt head teenindust. Tellisime endale valikust kahepeale väikese pitsa. Minu Poolas pitsa söömise kogemusele toetudes oleks pidanud see olema ilmatuma suur ja sellepärast otsustasime kohe väikese kasuks. Kreekas väike pitsa siiski liiga suur ei ole, aga kaks naisterahvast saavad kõhu tegelikult täis ikka. Vesi tuuakse lauda enamasti kohe, sest turistile tuleb kindlasti anda juua, et palavusest vedelikupuudust ei tekiks. Ja vett seal tõepoolest kulub. Ma ei tea mis põhjusel, aga korfulased ehk kerkiralased, nagu nad ennast ise nimetavad, kraanivett ei joo. K proovis hotellis juua ja temameelest polnud sel midagi viga, aga otsustasime sellegipoolest pudelivee kasuks. 1,5 liitrit mägede vett maksis seal tegelikult vähe, kõigest 40 kuni 60 senti. Pitsad maksid nii 7.50 – 20 eurot, olenevalt pitsast ja suurusest. Meie oma maksis 9 eurot. Valmis tehti see sealsamas nina all lahtise tulega päris ahjus, kus pitsapõhja klopiti, kolgiti ning küpsetati ja süües maitses see väga hästi.

Kell oli umbes pool üheksa õhtul ja kohalikud lapsed olid õue tulnud. Kes jooksis niisama, kes tagus palli, kes sõitis trikirattaga, kes istus telefonis nagu paljud lapsed erinevates maailmanurkades :)

Jalutades jääb igasuguseid ilusaid asju ette.

Järgmises poekeses me käisime mitmeid kordi head ja paremat ostmas

Pitsarestoranis me magustoitu ei soovinud, aga üks mõnus jäätis kahepeale kulub sooja ilmaga õhtul kindlasti ära :)

Õhtupimedus saabub lõunamaades nagu teada, päris varakult. Meie valgete ööde asemel on jaanide paiku seal juba pool üheksa täitsa hämar ja tunnikese pärast kottpime.
Hakkasime oma hotelli poole tagasi jalutama. Tänavad ja söögikohad ning kauplused olid tegelikult rahvast täis ja magama ei tahtnud veel isegi minna. Nii me siis lihtsalt jalutasime ja istusime hotelli ees mere ääres. Nautisime soojust ja merd.

Peale lõunamaist siniroosa õhtugamma nautimist, oli aeg pöörduda hotelli, kus rõõmustasid silma kaunid hortensiad.

Nii sai esimene päev õhtusse. Meile tundus veel uskumatuna, et oleme nii kaugel ja veel uskumatum oli see, et ilm saabki olla ööpäevaringselt soe. Nii soe, et isegi öösel pole jakki tarvis.
Kesköö paiku läksime magama, et hommikul võtta ette sõit saare pealinna. Sellest siis järgmises postituses.