Pühad

Võiks öelda, et jõulud nagu igal aastal…aga no päris nii see ikka ei olnud :)
Üks ja kõige suurem erinevus oli see, et mina, kes ma olen üldiselt väga terve inimene, olen olnud terve detsembri haige, kaasaarvatud pühad.
See oli nüüd siis see paha ja erinev asi.
Hea pool oli aga see, et pere oli jälle kõik koos.
Meil on perega kombeks ikka ühe õhtu vähemalt olla päris omaette koos – süüa, jagada kingitusi, ajada juttu ja mängida.
See on üks selline õhtu, kus ma armastan jääda vahepeal omaette eemalt kõiki oma kalleid vaatama ja muhelema, et milline õnn on oma elu nendega jagada.
Jõuluvana oli meil seekord vist väga ajahädas ja kui vanem poeg oma kaasaga meile tulid, leidsid nad kingikoti hoopistükki ukse tagant :P Nii me siis arvasimegi, et vanal pidi väga kiire olema, kui polnud aega sisse astuda. Või mine tea, äkki me toas nii lärmasime, et koputust lihtsalt ei kuulnud.
Oli aga kuidas see asi oli, kingikott ootas meid ukse taga ja loomulikult rõõmustas selle üle kõige enam Kirke.
Kirke ise oli meil seekord päkapiku ametis. Esimene jõul, kus ta oskab juba sõnu kokku lugeda ja nii leidiski ta kärmelt igale pakile õige omaniku.
Kõige rohkem põnevil oli siiski hoopis koer…..nuuskis muudkui kingikotti ja ilmselgelt oli kindel, et seal on midagi temale. Oli küll. Üsna varsti õngitses Kirke välja ühe paki, nuusutas seda ja ütles, et see on vist koerale :) Oi, koer oli õnnelik. Otsis natuke aega kingitus hambus omale head kohta ja siis asus paki avamise kallale. Söödav kingitus on vist see kõige parem kingitus….arvas vähemasti Carro :)
Kirke enda kingitus oli seekord veidi isemoodi, sest sisaldas kinki ja kirja. See kingitus, mida ta jõuluvanale saadetud kirjas palus, on alles teel. Mis teha, kui jõulumees pidi tellima selle kaugemalt maalt. Posti peale ei saa ju kindel olla. Nii seisiski kirjas, et väikesele lohutuskingitusele järgneb peagi ka see kink, mida laps palunud oli. Seda enam, et Kirke astus üks päev Raekoja platsil jõuluvana majast läbi ja päris aru, kas vanataat ikka sai tema kirja kenasti kätte, sest ta saatis selle päkapikuga ära. Õnneks oli piiga oma nn asenduskingi üle nii siiralt õnnelik, et nukuvankri ootamine ei teinud talle enam muret.
Õhtu kulmineerus meil Hama nupukestest kujudite meisterdamisega. Kõik tegid midagi endale meelepärast ja mina siis muudkui sulatasin neid kokku. Need nupukesed on tõeliselt hea avastus, millega tegutsevad nii väikesed kui ka suured.

Kingiootus

Jõululaupäeva veetsime kõik koos maal. Palju rahvast oli kohal, eriti palju oli lapsi. Palju sai süüa, aga mõistus oli kodus ja üle ei söönud. Jõuluvana saatis pakid, mida siis kaks kohalikku päkapikku laiali jagasid ning kingisaajad salmide ja lauludega välja lunastasid.

Toas oli selline mõnus jõulumeeleolu, aga kui hakkasime koju sõitma, siis….võttis meid õues vastu vihm. Mis teha, sel aastal sedamoodi. See oli siis ka sellest rubriigist, et teistmoodi kui eelmine aasta – vihmane.

Vanad koos oma kõigi lapselastega

Noorem poja läks koos isaga õhtul pealinna ära. Tema puhkus sai selleks korraks läbi ja täna õhtul on ta juba väeosas tagasi.
Jõulu esimesel pühal käisime lastega surnuaial ja sellega meie õues käimine piirduski. Esiteks tervis logiseb ja tuul hakkas juba tuure üles võtma. Täna möllab ikka nii, et kodus uksed liiguvad ja korstnad uluvad.
Armsad pühad oli. Aga nüüd kavatsen ma kiiremas korras terveks saada.