Puhkus pole päris puhkus, kui vahepeal üsna niisama ei võiks olla. Kui kõik päevad on triiki täis planeeritud, siis lõpuks ei suuda infohulka alla neelata ja kõik on peas segi nagu üks suur tohuvahobu. Meid ootasid ees kolm pikka ekskursioonipäeva varajaste ärkamistega, seega üks laisalt võetud päev kulus marjaks täiesti ära. 7 päeva kohta 2 niisamaolemise päeva ei ole vist üleliia palju. Pealegi meie niisamapäevad ei tähendanud ikkagi seda, et oleme kogu aeg rannas. Minul polnud üldse plaanis reisilt koju naasta “grillkana kasukas” seljas ja ka laps oli otstarbekam ilma päikesepõletusteta tagasi koju toimetada. Kes neid haavu muidu pärast lakkuda jaksab.
Tegelikult isegi vaatamata meie tagasihoidlikule päevitusajale õnnestus mõned kohad pisut tulitama saada. Endast ma saan veel aru, kuna mulle hakkas viimati päike peale päris ammu :D Lapsena ei läinud päevitus mul talvegagi päris ära, aga mingist vanusest pole enam olnud kunagi nii palju aega õues olla, et väga pruuniks saada ning kuna see pole mul olnud kunagi eesmärk omaette, siis jalutangi rahus ringi nagu kahvanägu. K seevastu( nagu ka mu noorem R) on kadestamisvääselt kiire pruunistumisega. Juba lasteaias kasvatajad kurtsid, et kuidas nii saab olla, et nad on K-ga sama aja õues mänguplatsil ja näost valged, kuid K juba pruun nagu murjam. No mis teha, temal õnnestub tõesti väga kiirelt pruunlaseks saada, kuigi ka tema ei viitsi niisama leboda ja päevitada. Siiski siiski – sel ajal, kui mina harrastan siseruumides töötamist, jookseb tema õues või siis sõidab rattaga ja nii see päikegi peale hakkab. Minu töökohale pole veel paraku avatavat luukkatust peale ehitatud, et tööl olemise ajal saaks palgale lisaks D-vitamiini ja kuldse jume:P
Ühesõnaga võtsime endale puhkamise päeva. Isegi söömas me kusagil eraldi ei käinud. Otsustasime hoopis tutvuda toidupoes pakutavaga. Ostsime endale mingit sepikulaadset toodet, feta juustu, puuvilju, jäätist ja üht teist veel ning saime hakkama. Originaal feta juust on muide võrratult maitsev. Originaalretsept pidavat olema mingites Euroopa Liidu instantsides patendiga kaitstud ja FETA nime all ei tohi keegi muu seda juustu toota peale Kreeka konkreetsete tehaste. Kõik teised toodavad fetalaadseid tooteid, milledel nimed sarnased, aga pole samad. Näiteks Fetaki jne. Nüüd koju tulles olen huvipärast katsetanud ja ostnud erinevaid sorte ja tõesti, Feta nime kandev originaal on teine tera kui kõik muud fetalaadsed tootes. Hind on küll samuti kõrgem, aga see on ka seda väärt.
Mina tegelikult oleksin vist enamus päevadest toitunud puuviljadest, mis olid seal ikka väga mahlased ja maitsvad(viigimarjad ja aprikoosid olid minu lemmikud), aga K tahtis pidevalt süüa ja eelistatavalt midagi soolast. Ei võta see palavus midagi söögiisu ära. Seega me ikka enamus päevadel sõime vähemalt korra kui mitte kaks kuskil söögiasutuses ja valida on seal tõesti igale maitsele ja igale rahakotile.
Seekord säästan seega kõiki, kes mu kirjutisi lugemisvääriliseks peavad pikast jutust ja ajaloolistest rännakutest ning postitan lihtsalt pilte lühikeste vaherepliikidega, kui pean vajalikuks midagi öelda või selgitada.
Hommikul magasime nii kaua, kuni und jätkus, aga arvestusega, et enne 10 peame sööma jõudma. Peale sööki lippas K kohe õue basseini, mina jäin veel veidikeseks tuppa asjatama, sest mul puudub igasugune isu täis kõhuga hulpida ja vähemalt meie hotelli hommikusöögilt tulid alati nagu õhupall :)
K jooksis õue ja varsti oli rõdu alla – emps, viska ujumisprillid :) Tema on üks kõva sukeldaja tüüp.
Mõne aja pärast läksin samuti maja taha basseini äärde ja viskasin ennast pikali lihtsalt plaaniga lugeda. Vedasin tooli sidrunipuu alla varju, sest päikese käes oli ebanormaalselt palav. Ei olnud tegelikult seal viluski hea, ikka oli liiga palav ja liiga valge, et lugeda :D Varsti ajasin K veest välja ja läksime merre ujuma. Vot seal oli mõnus. Kohe kaua olime vees ja mõnulesime. Mulle nii meeldivad need kiviklibused rannad, kus saab vees olles jalataldu masseerida ja lisaboonusena ei vea neid jalatsite ega asjadega tuppa, nagu juhtub liivaga. See on tõesti üks oluline asi, miks mulle kivid meeldivad rohkem, kui liiv :) Liiv on muidugi samuti tore, aga ta tahab sinuga igale poole kaasa tulla :D Tegelikult olen ma liivarannas samamoodi rõõmus ja õnnelik, sest meri teebki mind rõõmsaks ja see, et liiv koju kaasa kipub, see tuleb lihtsalt üle elada nagu ka talvised kuuseokkad keset jaanipäeva mõnes elutoa nurgas.
Niiet jah, pool päeva julgelt muudkui ujusime ja siis läksime süüa otsima, ehk ringi liikuma. Sõime, siis jälle mõne aja pärast ujusime ja kui enam polnud liiga palav, vaid oli meie lemmikaeg umbes poole kuue ajal, läksime Benitsesse jalutama.
Korful olid koerad ka, aga nad olid võrreldes kassidega selges vähemuses. Värvi poolest samasugused kui kassid, liivakarvalised ja üsna üksteisele sarnased. Erinevate tõugude paraadi ei näinud kusagil.
Ja nüüd lihtsalt pilte
Sama päeva järjekorsel tänavaterännakul sattusime huvitava oranži vilja peale, mis pealegi imeilusalt õitses. Ma võin ainult ette kujutada, kui kena on see sein siis, kui vilju polegi ja on vaid õied. Ei osanud ma öelda, mis see on, seega maitsma me kohe seda ei hakanud. Välja nägid nagu aprikoosid, aga katsudes olid seest nagu tossud. Kui hotellis käisime, kirjutasin oma sõbrakesele Ingele ja saatsin ka pildi küsimusega, et on tal aimu, mis vili see on?
Vastuse sain kohe, sest tema poeg korjab hetkel Austraalias neidsamu vilju ja ta arvas, et need on passionfruidi viljad. Ma jäin alguses kahlema, sest need passionfruidid, mida mina ostan ja mis on pärit Ugandast, on teistsugused. Googeldasin veidi ja tuli välja, et ongi passionfruit, lihtsalt sort teine – sweet passionfruit. Ühel teisel õhtul käisime neid siis maitsmas. Olid tõesti seest sarnased meil müüdavatega, aga täiesti mesimagusad. Uganda passionfuit on hapukas ja lõhnab oivaliselt. Need oranžid väga ei lõhnanud.
Sellise imeilusa õiega õitsevadki
Jah, üks ilus jalutamise õhtu oli.
Selle lille nime ma ei tea samutii. Kes teab, võib öelda.
Kuskil kõrgel oliiviaias käisime ära . Mulle oliivisalud väga meeldivad. Nendes on mingi iidsete aegade rahu ja vaikus.
K avastas kassipoja, järjekordse :)
ja üks kass veetis aega vanas lagunenud hoones.
Lõpuks maandusime me nagu igal õhtul – mere äärde.
Järgmise reisipäeva pildid on mul juba ettevalmistatud ja kui jutt sinna juurde valmis saab, tuleb uus postitus. Postitus saartetuurist, mis oli tõeliselt ilus ja tore. Päev merel ja väikesaared.