Käes oli meie reisi eelviimane hommik ja meil oli sellele päevale planeeritud Korfu saaretuur. Tegelikkuses oleks hea teha selline tuur kohe saarele jõudes. Paraku on turismibüroodel aga kuidagi need nädalapäevad nii ära jagatud, et paras kombineerimine on leida igale soovile ka olemasolev nädalapäev, mil seda reisi korraldatakse. Küllap nad üritavad turistide masse ühtlaselt mööda saart laiali sõidutada. Muidu on ühes kohas nagu sipelgapesa.
Igatahes, kell 8.45 korjas meid taaskord tuttav valge buss koos tuttava bussijuhiga hotelli eest peale ja koos juba tuttavaks saanud giidiga võis päev rõõmsalt alata.
Meil olid K-ga mõnusad kohad otse bussijuhi selja taga ja selleks, et sellist rõõmu nautida, tasub muide paluda sealt kust reisi ostate, broneerida endale istekohad sinna, kuhu on soov. Juhul muidugi, kui keegi pole ette jõudnud, siis saategi endale koha esipingis.
Esimene vaatamisväärsus, kus me peatusime, asus meie Benitsesest umbes 8 km Korfu linna suunas, kohe mere ääres. Õigemini mere peal. Jalutasime üle selle silla, mida näete alloleval pildil ja vaatasime me seal kõrval olevaid objekte. Keskel Vlacherna kloostrit ja temast edasi Hiiresaart.
Saare pealinn, võrreldes rannikul asuvate kuurortidega, ei saa uhkustada imeliste randadega, kuid nimetatud puudus on kompenseeritav lähedal asuva tiheda taimestikuga kaetud väikese linna-äärse kuurordi Kanoni näol, mis asub Halkiopoulose laguuni ääres. Kuurort pakub puhkajatele kahte väikest randa loomuliku ilu ja imelise vaatega eredale sinisele merele, Vlacherna kloostrile ja Hiiresaarele. Sama vaadet on võimalik kõige tihedamini näha Korfut kujutavatel postkaartidel. Kanoni randadel on vahva jälgida enda kohal lennujaamast tõusvaid ja maanduvaid lennukeid.
Pildil olev sild aga ühendab rannikut Kanoni poolsaarega või siis Korfu linna Kanoni kvartaliga, või Kanoni kuurordiga – nagu keegi soovib. Kanoni asub Korfu kesklinnast 3 km kaugusel ja nagu meile öeldi, on seal kõige luksulikumad hotellid ja paljude kuulsuste suvemajad. Kanoni rannikualal on mitmed tavernad, restoranid ja kohvikud, kus pakutakse süüa nii talvel kui suvel ja süüa võite seal saada ka kohalikku kreekapärast toitu.
Pondikonissi saar ehk Hiiresaar(Mouse Island)
Saarel on Bütsantsi ajast pärit Pantokraatorile pühendatud klooster, mis praeguselgi ajal on tegutsev pühamu. Selles hoitakse vanaaegseid ikoone. Ühel kiviseinal on mälestuseks jäetud kiri Austria keisrinna Elisabethi(Sissy) auks, kes külastas seda saart. Miks Hiiresaar? Ühe legendi järgi pidavat ülevalt vaadates olema saar kerasse tõmbunud hiire kujuga või siis see variant, et saarel olev keeruga trepp, mis viib kloostri juurde, meenutab hiire saba. Kolmas legend on seotud hoopis müüdiga, kus Poseidon on jälle pahameeles muutnud Odüsseuse laeva oma hargilöögiga kiviks. No võta sa kinni, neid tema pahameelest tekkinud kive on seal Joonia meres teisigi ja ikka on need tekkinud just Odüsseuse laevadest :)
Saarele saab sõita väikeste puidust paatidega, mis kurseerivad Valacherna kloostri ja saare vahel iga 10-15 minuti järel aprillist novembrini ja sõit maksab umbes 3€ edasi-tagasi.
Valacherna Monastery
Mitte kaugel Pondikonissi saarest, Kanoni mäe jalamil, paikneb maaliline valge veneetsiapärase kellatorniga klooster, mis rajati 1685. aastal imettegeva (Neitsi Maarja) Valacherna ikooni auks. Klooster paikneb saarekesel, mis on ühendatud Korfu saarega kitsa silla abil. Kuni silla ehituseni, sai saarele minna mööda veest väljaulatuvaid kive. Kuni Korfu lennuraja valmimiseni, mis asub sealsamas kõrval, oli klooster lisaks muule ka majakaks, mis näitas laevadele teed. Kloostrisse saab sisse terve päeva vältel. Sisse minnes võib külastada suveniiripoekest, panna lähedastele küünlaid või palvetada.
Mööda silda edasi minnes ei saa üle ega ümber Korfu lennuväljast.
Korfu lennurada ehitati 1937. aastal. 1949. aastal tehti sealt esimene kommertslend Kreeka pealinna Ateenasse. 1957.aastani oli lennuraja pikkus kõigest 800 m ning 1959. aastal ehitati see 2373 m pikkuseks, milliseks ta on jäänud tänase päevani. Korfu lennurada on Euroopa kõige lühem. Lennuväljal puuduvad külgmised ruleerimisrajad ja sellepärast on lõunapoolses otsas ringväljak, kus lennukid saavad ringi pöörata või siis hakatakse neid sealt pukseerima terminali poole. Kõik lennukile minemised ja tulemised lennuki ja terminali vahel teostatakse lennujaamabussidega.
1962. aastal sai valmis esimene terminal, 1965-st aastast on lennujaam rahvusvaheline ning võtab vastu nii regulaarliine kui sesoonseid tšarterlende. 1972.aastal sai valmis terminali teine osa.
Lennurada on tõepoolest väga lühike. Tänu sellele ei saa Korfu lennujaam võtta vastu väga suuri aviolainereid ja sellele maandumine on omaette ekstreemsus. Esiteks, maandub lennuk justkui merele ja teiseks, on maandumine lennuraja lühiduse pärast üpriski järsk. Kes soovib, võib jälgida SIIT ühte maandumist. Ekraanil on kenasti näha, kuidas lennuk möödub juba tuttavatest kirjeldatud kohtadest ja kuidas kahaneb kiiresti kõrgus. Meie saabusime pilkases pimeduses ja siis sai jälgida rannikuäärt tulede järgi ning maandumine oli täitsa ootamatu potsatus.
Ioannis Kapodistrias või Ioannis Kapodistrias (Capodistrias) International Airport – lennujaam on saanud oma nime Korful sündinud diplomaadi ja poliitiku järgi, kes oli Kreeka esimene president. Lennujaam asub 2 km kaugusel Korfu kesklinnast ja 500 m kaugusel eelpoolmainitud maalilisest Hiiresaarest. Seega jah, valgel ajal maandudes või õhku tõustes, on võimalik näha linnulennult nii seda väikest saarekest kui ka kõrval asuvat kloostrit.
Lennurada asub niiöelda vee peal, madalas soolases järves, mille nimi on Halikiopoulou. See järv oli ammustel aegadel tegelikult merelaht, kuid pärast sinna vahele silla ehitamist, muutus soolaseks järveks. See sild muidugi polegi päris sild, kui selline vaid üle mere pandud betoonplokkidest üleminek. Päris sild on ta vaid ühes väikeses kohas.
Kui seista seal sillal või ükskõik kus seal läheduses, saab näha lennukeid väga lähedalt. Sillal seistes on eriti selline tunne, et nad maanduvad ja tõusevad lausa üle pea :D Lennuliiklus on seal üpriski tihe. Seda me saime kogeda elades lennujaamast vaid napi 10 km kaugusel rannikul. Sellise liiklusega aga harjub nii ära, et ei pane lõpuks seda enam tähelegi kuidas lennukeid tuleb ja läheb iga 5-7 minuti järel..
Edasi liikusime mööda silda( sild ehitati inglaste valitsemise aegadel 1814-1864 aastatel) Kanoni poolsaarele ja sealt ronisime mööda astmeid üles. Palju neid astmeid täpselt oli, pole enam meeles, aga umbes 140 – 160 astme vahele see jäi. Üles jõudes sattusime vaateplatvormile, kust on enamus fotosid mul ka tehtud. Imeline vaade kloostrile, saarele ja Perma rajoonile – kust sild toobki Kanoni poolsaarele.
Prantslaste valitsemise ajal (1797-1799) tekitati väikesele alale seal üleval kahuriplats, selleks et kaitsta ennast võõrvägede eest. Siit ongi saanud poolsaar nimetuse Kanoni – kahur.
Nendest kahuriplatsidest oli juttu siis, kui kirjutasin kuskil eelmistes postitustes rohkem Korfu linnast.
Seal platsi kõrval ootas meid juba buss, istusime sisse ja sõitsime edasi Korfu vanalinna.
Buss pargiti Vana kindluse lähistele ja läksime koos giidiga pooletunnisele tuurile. See oli meil siis see väike pettumuse hetk, sest programmis oli kirjas Vana Kindlus, aga sinna sisse me ei läinudki. Kindlust näidati meile vaid eemalt. Kepsutasime pool tunniga mööda vanalinna, meile näidati seal keskel tähtsamaid kirikuid, räägiti üht teist veel ja lasti pooleks tunnis omapäi jalutama mööda kaubatänavat ja Listonit. Selle poole tunni sees oli vaja muidugi ka tagasi bussi juurde jõuda. Tänasime siinkohal ennast, et olime ühe päeva sellele huvitavale linnale juba pühendanud ja näinud märksa rohkem, kui sellel tuuril osalejad said näha.
Midagi siiski:
See monument on pühendatud Joonia mere saarte ühinemisele Kreekaga 21. mail 1864. aastal. 7 saart anti üle inglise valitsuse poolt vabal tahtel Kreekale. Need seitse kiviplaati seal taustal kujutavadki sümboolselt seitset Joonia mere saart – Kerkyra(Corfu), Paxi(Paxos), Lefkada( Lefkas), Ithaki(Ithaca), Kefalonia(Cephalonia), Zakynthos(Zante), Kythira(Cythera). Marmormonumendile on süvistatud iga Joonia mere saare sümbol.
Järgmisel pildil on midagi purskkaevu moodi, aga tegelikkuses see ei purska( vahest siiski vast purskab) ja on omal ajal ehitatud hoopis kaevuks, kust inimesed said käia vett võtmas. Tänasel päeval sealt muidugi enam vett võtmas ei käida, aga omal ajal oli sellest linnakodanikele kindlasti palju abi.
Edasi läksime vanalinna.
Nobile Teatro di San Giacomo , kunagine teatrihoone, milles praegu asub linna raekoda.
Suursugune veneetsia stiilis hoone Plateia Dimarcheiou väljakul sai valmis 1663. aastal ühekorruselise loggia`na ehk siis ülikute kokkusaamispaigana. 1720.aastal muudeti see San Giacomoteatriks, millest sai Kreeka esimene moodne teater. Britid lisasid hoonele 1903. aastal teise korruse ja sellest sai raekoda.
Korfu lippu ja ornamenti kaunistab meretemaatika – korfulased määratlevad oma saart kui mereriiki.
Raekoja naabruses on katoliku kirik Agioa Iakovos, mis on oma itaaliakeelse nime poolest tundtud kui San Giacomo. 1588.aastal ehitatud ja 1633.aastal sisseõnnistatud kirik sai tõsiselt kannatada 1943. aasta pommitamises. Tookord jäi terveks vaid kellatorn. Teenistusi peetakse seal iga päev ja pühapäeviti toimub lausa kolm missat.
Järgmisel pildil on Saint Ioannis Prodromos-e kirik.
See kirik Püha Plakada väljakul Korfu linnas on ehitatud XV. sajandil, veneetslaste valitsemise ajal. Väljak sai sellise nimetuse sellepärast, et seal asusid koos kolm kirikut – Saint Ioannis Prodromos, Neitsi Maarja kirik ja Püha Spiridoni kirik. Kuna Korful oli varasemalt katoliku juhtimise all, siis täielikult taastati õigeusu teenistus alles 1799. aastal, kui Joonia saared olid vabastatud prantslastest vene armee poolt, eesotsas admiral Ušakoviga. Ušakov andis suure panuse kloostrite ja kirikute taastamisel, mis olid osaliselt prantslaste poolt lammutatud.
Saint Ioannis Prodromos-i kirikut hakati ehitama 1480. aastal. Selles pühamus teenis pikalt tuntud(kui keegi teab – mina ei tea, aga tuntud ta oli olnud) kirikuteener Nikifor Feotoki(1731-1800)
Kirik on ehitatud neljanurkse Bütsantsi basiilika põhimõttel, nagu enamus Korfu saarel olevad pühamud. Vana Korfu traditsiooni järgi on kirik jagatud kaheks ruumiks – enne pühamu tsentraalosa on seinaga eraldatud sissepääsuruum. Esimesse ruumi lubati siseneda ristimata inimestel. Sealsamas hoitakse praegu mitmeid Nikifor Feotoki teenistusrõivast, kahte vanaaegset freskot ja ühe Kreekas austatud pühamehe ikooni.
Ühe põrandaplaadi alla on Ušakovi palvel maetud Vene laevastiku kapten – leitnan, kes suri koolera kätte Korful 1799.aastal. Ušakov külastas selle kiriku jumalateenistusi regulaarselt.
1710. aastal kirik täielikult restaureeriti. Kirikus paiknevad mitme pühamehe säilmed
Sellel monumendil on keegi, keda ma ei suuda tuvastada.
Sama on selle roosa sammastega majaga järgmisel pildil. Kui keegi teab, mis maja see on, oleksin info eest tänulik. Tundmatu monument on selle hoonega samal Plakada väljakul ja roosa hoone vastas on taaskord – kirik. Neitsi Maarja(Panagia) kirik ” ton Ksenon”. Tema on võõramaalaste kaitsepühak. Nagu ma eelpool juba kirjutasin, sai Plakada väljak oma nime sel põhjusel, et seal asuvad 3 kirikut. Viimatimainitu, Püha Spiridoni ja Ioannis Prodromose.
Neitsi Maarja kirik ehitati perioodil, kui Kreeka põhiterriotoorium oli vallutatud türklaste poolt. See kirik ehitati põgenike jaoks, kes tulid saarele mandrilt ja Korfu oli sel ajal veneetslaste valitsemise all. Tegutseb 1670-st aastast. Nelinurkne basiilika, mis koosneb kolmest ruumist. Kõige kõrgem neist 16 m. Kirikus hoitakse Neitsi Maarja ikooni.
K seisab Neitsi Maarja kiriku kõrval. teda köitsid tegelikult selle ees kasvavad kaktused märksa enam, kui kirik ise.
Eelmisel servast paistab ja järgmistel piltidel on Püha Spyridoni kirik. See on Korfu saare kõige tähtsam pühak ja vähemalt vene turistid tulevad Korfule enamasti mitte Durrelli jälgedes vaid just nimelt külastama Püha Spiridoni kirikut ja temaga seotud paiku.
1590. aastal ehitatud pühakoda asub pealinnas ja on kõige olulisem pühapaik saarel. Siin asuvad Korfu kõige olulisema pühaku Püha Spiridoni maised säilmeid. Tegu on muljetavaldava sakraalehitisega, mida tasub külastada.
Sellest silmatorkavalt punase kupliga kirikust ei tohi linnas ühtegi kõrgemat hoonet ehitada.
Püha Spiridonist saate soovi korral lugeda SIIT.
Kes on Durrelli lugenud, need juba teavad, et Püha Spyridon on saare kaitsepühak ja on õigeusumaailmas väga lugupeetud isik.
Juba sissepääsu juures on võimalus panna küünal ja kui soovid saada pilti ilma inimesteta…siis see on katkematu inimvoo tõttu sisuliselt võimatu.
Selles kohas on vene turistide kontsentratsioon eriti suur.
Selle kiriku juures on võimalik kogeda tõepoolest sellist stseeni, nagu kirjeldas Durrell oma raamatus. Kui muidugi sinna õigel ajal sattuda. Kuid rahvast on seal pühadetagi alati murdu. Loomulikult pole seal enam ei Geraldit, Louisat, Margot, ei teisi Durelle, kuid pühaku juures käiakse endiselt samamoodi.
Veidi omavoliliselt kärbitud katkend raamatust:
” Püha Spiridon oli saare kaitsepühak. Tema säilmeid hoiti kirikus hõbedases kirstus ja kord aastas( no tegelikult tänapäeval lausa mitu korda aastas) liikus mööda linna koos kirstuga protsessioon. See oli väga võimas pühak; ta võis täita soove, tervendada haigustest ja teha palju muid imelisi asju – kui teda paluda õigel hetkel ja tal oli juhuslikult hea tuju. Saareelanikud usuvad temasse ja igale teisele poisslapsele pannakse tema auks nimeks Spiro. Ja see juhtuski just sel päeval, kui avati kirst ning lubati usklikel suudelda pühaku sussikestes jalgu ning esitada temale palve või soov. Rahvamass oli tõestuseks, kui väga peeti pühakust kõikjal Korful lugu.
Habetunud preester mustas rüüs ja kõrge peakattega lehvis hämaruses ringi nagu lind, suunates inimesi, kes olid ketina valgumas hõbedase kirstu juurde ja veelgi edasi, teise pääsla kaudu õue tagasi. Kirst, mis neenutas hõbedast nukukest, seisis vertikaalselt, tema alumises osas oli kaas nihutatud eemale ja selle alt paistsid pühaku jalad ilusates tikitud sussikestes.
Igaüks, kes astus kirstu juurde, kummardus, suudles pühaku jalgu, sosistas palveid ja ülevalt sarkofaagi klaasist, paistis inimmassi vaatav jälestust väljendav kuivetunud pühaku nägu. Oli täiesti selge, et soovime me seda või mitte, tuleb ka meil suudelda Püha Spyridoni jalgu…..
Lõpuks, viidud meeleheiteni, minetas ema igasuguse ettevaatuse ja sosistas mulle valjusti üle inimeste peade:
– Ütle Margole…pole vaja suudelda…suudelge õhku….suudelge õhku….
Keerasin end ringi, et öelda Margole edasi ema käesk, kuid oli juba hilja. Margo, seisis kirstu ees ja…kummardudes pühaku jalgade juurde, suudles neid ennastunustavalt – inimeste hämmastuseks ja vaimustuseks. Kui järjekord jõudis minuni, toimisin ema korralduste järgi ning valjult ning austavalt suudlesin õhku nii 6 tolli kõrgemal muumia vasakust jalast.
Pärast kanti mind koos rahvavooluga edasi, lükati uksest välja, kus õues seisid sumisevad ja naervad inimeste pundid. Margo ootas meid treppidel rahuloleva ilmega. Minuti pärast ilmus välja ema, lennates karjuste võimsate õlgade survel uksest välja. Ta lendas noolena üle astmete ja jäi meie kõrval seisma.
– Väga ebahügieeniline ettevõtmine, -ütles ema. – Palju rohkem soodustab haiguste levikut, kui et ravib nendest. Hirmus mõeldagi, mida me oleks võinud sealt kõike külge saada, kui me päriselt oleksimegi neid jalgu suudelnud. – Aga mina ju suudlasin jalgu, – ütles Margo üllatunult. – Margo!!!Kuidas sa võisid!!! – No aga kõik ju tegid nii. – Mõelda vaid, ma ju hoiatasin spetsiaalselt….- Ma ei tea, sa pole mulle midagi öelnud…..ja siis ma seletasingi, et ei jõudnud Margole ema hoiatust edasi öelda. – Kui paljud inimesed tatistasid nendele sussidele ja sa ikkagi suudlesid neid !!!
– Ma tegin ju lihtsalt seda, mida teisedki. – Ma lihtsalt ei mõista, mispärast sa nii tegid. – No ma mõtlesin, et ta aitab mul punnidest vabaneda. – Punnidest? – narritas ema. – Vaata, et sa lisaks punnidele veel midagi muud külge ei ole nüüd saanud.
Järgmisel päeval murdis Margo maha ränk gripp ja Püha Spyridoni aupaiste lendas kildudeks laiali. Spiro oli kiiresti saadetud linna arsti järgi. Varsti oli ta koos lühikese, jässaka ja lakitud juustega inimesega tagasi. Mehel olid õrnalt paistvad vuntsid ja elavad mustad silmad sarvraamidega prillide taga.
See oli dokror Andruzelli, väga armas inimene, kes pidas ennast haige inimese voodi ees üpris kentsakalt üleval.
– Ai-ai-ai, – teatas ta, sisenedes tuppa ja vaadates pilkavalt Margo poole. – Ai, ai, ai. Käitusite täiesti mõtlematult, jah? Suudlesite pühaku jalgu! Ai, ai, ai, ai, ai! Vabalt võisite millessegi nakatuda! Teil vedas, saite kõigest gripi.”
Nojah, filmis paistis see üpris samamoodi, kes mäletab seda lustakat inglaste seriaali Durrelli perekonnast, mis hiljuti ETV pealt jooksis, kuigi Durrell eksis – säilmed avatakse mitte üks vaid viis korda aastas, sealhulgas ka Lihavõttepühade ajal. Aastakümmneid hiljem aga unistavad inimesed ikkagi nende õnnetute sussikeste suudlemisest. Ma ei tea, kas ma päriselt seda mõista ikka suudan :)
Kuigi meie käisime Korful juunis, siis rääkides kõrvalpõikena Ülestõusmispühadest – neid tähistatakse seal väga grandioosselt ja pidulikult, värvikalt ja lärmakalt.
Kes soovib, võib seda vaadata SIIT!
Tulime vanalinna tänavatelt välja Püha Michaeli ja püha George`i palee suunas ja keerasime Listonile
Aeg omapäi linnas ringi vaadata oli napp ja nii veetsimegi aega Listonil päris niisama. Lõbutsedes ja kohvikus istudes.
Oli aeg sammuda tagasi Vana kindluse juurde ja istuda bussi, et sõita edasi.
Meid ootas ees sõit Agios Ioannisesse, kus asus Vassilakis Kumquat-i degustatsioonisaal ja kauplus. Th. Vasilakis & Sons SA on traditsiooniline perefirma, kes kasvatavad kumquaate. See väike apelsini ja sidruni sugulane on pärit Hiinast ja naljalt kuskil suvalises kohas kasvada ei taha. Peale Hiina on maailmas vaid üksikuid paiku, kus see vili on nõus hästi kasvama. Kreekas on selleks kohaks Korfu saar.
Meie olime selle viljaga juba eelnevalt tuttavad ja kuna K-le nad koduses Selveris väga sümpatiseerisid, siis oleme neid perioodiliselt ikka ostnud. Hästi huvitava maitseg – vürtsika, hapu ja magusa kooslus on väga mõnus. Süüakse teda koos koorega niisama, või siis toorelt kasutatakse garneeringuks. Enne söömist soovitatakse hästi pesta ja siis sõrmede vahel mudida, et lõhn ja maitsed paremini avalduksid. Vassilaki perefirma kaupluses saime maitsta kumquatist moosi, suhkrusiirupis keedetud kumqaate, kumquati veini, likööri, viina. Veel tehakse sellest kosmeetikume ja jumal teab mida kõike veel. Puu ise ei kasva üldse suureks. Kõigest veidike üle meetri. Niisiis, harilik kinkanipuu ehk kumquat.
Kaupluses oli suur degustatsioonilaud, kus oli maitsta kohe igasuguseid asju. Palju tooteid kumquatist( või kumquaadist?) ja lisaks kosmeetikatooted ning oliivid ja oliivipastad. Oliivipasta muide on väga maitsev. Ostsime ühe purgi endale koju ja isegi K, kes pole väga suur oliivisõber olnud, aga peale Korfu reisi ikka veidi sööb, sõi oliivipastat väga hea meelega. Teoreetiliselt peaks seda ju saama ise ka teha, seega küll me varsti katsetame. Peab vaid head toorainet otsima.
Bussitäis rahvast ostles päris hoolega ja müüjatel olid käed tööd täis. Kõik tuli ju ükshaaval kenasti ära pakkida paberisse ja siis veel kotti. Meie ostsime sellest armsast perefirmast kodustele kommi asemel suhkrusiirupis keedetud “kumquaadikomme”.
Üks, mida meie giid sealt osta ei soovitanud, oli kosmeetikakaubad, sest peagi pidime olema kohas, kus on võimalik soetada väga head keemiavaba kosmeetikat.
Järgmisel pildil istub maja ees meie bussijuht Alexandros, kes ei olegi Spiro, nagu enamus mehi Korfu saarel ning ootab, millal turistid ostlemise lõpetavad :)
Ilusad oranžid viljad olid sealsete puude otsas ümarad. Meie koduses Selveris on nad veidi piklikud ja päritolumaaks märgitud Iisrael.
Ja nüüd, et see postitus jälle mailmama pikaks ei veniks, jätan jutu sel kohal pooleli ning järgmises loos jätkame saaretuuri – oleme siis juba jõudmas imekaunisse Paleokastritsasse.
Pingback: Korfu. 2.osa |