Soe ja sõbralik Korfu Vol. 7 – Korfu ringreis, 2. osa

Kui rõõmsavärvilised kumquaadid said eelmises postituses maitstud, suundusime oma bussiga Palaiokastritsasse.

Paleokastritsa(Palaiokastritsa) asub 25 km kaugusel Korfu linnast saare lääneloode servas. Korfust viib sinna korralik asfalttee. See on üks ilusamaid ja maalilisemaid paiku Korfu saarel. Paleokastritsa oma lahtedega on ka üks populaarsemaid paiku saarel. Metsaga kaetud neeme ümber on kolm peamist abajat, mis jagunevad arvukateks turvaliste ujumisvõimalustega ja perede seas populaarseteks randadeks. Peamised ja suuremad lahed – neid on kolm, aga kokku on neid koos väiksemate lahesoppidega lausa 17. Nad on mattunud rohelusse, nende ümber on lõputud oliivisalud nagu kõikjal saarel ja neid ääristavad ägedad kaljud, mis vaimustavad ka paljunäinud rändureid. 5 lahe juurde saab ligi autoga, ülejäänute juurde tuleb seigelda mõne ujuva alusega. Kas siis rendialusega ise, või kasutades kohalikku paaditaksoteenust. Kuna seal on paljudes randades paadilaenutused ja taksoteenused olemas, siis on väga mugav minna avastama kauneid kaljugrotte. Rentides paadi kapteniga on suurepärane võimalus lasta ennast sõidutada ükskõik millisesse valitud randa, mis on meeldima hakanud. Eriti kaunis on Super Paradise rand, mis asub kahe valge rippkalju vahel ja on lumivalge liivaga. Randades pakutakse erinevaid veespordivõimalusi.
Kuni 19. sajandini oli sellesse kaunisse paika keeruline pääseda. Briti dominiooni ametlik esindaja Korful söör Frederick Adam armastas siin piknikku korraldada, kuid talle ei meeldinud ohtlik teerada Korfu linnast Paleokastritsasse. Lasigi siis mees sinna korraliku tee ehitada,
Põhineemel seisab 17. sajandist pärit Moni Theotikou kuid esimene klooster seisis siin juba 1228.aastal. Kiriku laes on kaunis puunikerdus ” Elupuu”.
Kloostrist paistab Angelokastro, Epeirose Bütsantsi valitseja Michail Angelos Komninos II 13. sajandi varemetes kindlus. Seda Paleokastritsast läänes, kaljude kohal paiknevat kindlust, ei suudetud kunagi vallutada ja 1571. aastal türklaste teise äpardunud katse ajal Korfut võita, pakkus see kohalikele varjupaika. Muude vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ka künka tipus asuv kabel ning eremiitide kongid ja koobas.

Kaunid lahesopid on saanud autasuks Euroopa Liidu helesinise lipu väga puhta merevee ja rannikuala eest. Nagu kõikjal mujalgi, saab randades laenutada lamamistoole ja päikesevarje. Kõht seal tühjaks ei jää, sest rannikualadel on hulgaliselt söögikohti ja mitmeid kalatavernaid.

Kui jõudsime bussiga sellesse imelisse paika, läksime aega raiskamata kaile ja kui paat oli leitud, sõitsime väikesele rannikutuurile. Meil oli väga äge kapten, kes terve tee rääkis lugusid ja oli valmis meid viima iga kell privaatranda ning pärast järgi tulema. Paraku ekskursioonil olles seda aega ei teki, et selliseid lõbustusi ette võtta.
Igatahes läksime me toredale sõidule, käisime sees erinevates lahesoppides ja grottides, imetlesime mere poolt kallast ja kauneid värve koobastes. Julgen sellist sõitu kindlasti soovitada, kui mitte ise aerutades, siis kapteniga paadis. Seal grottides liikus ringi ka süstasid. Kui meri juhtub rahulik olema, on seal seigelda ohutu. Lihtsalt peab olema tähelepanelik kaasliiklejate osas.

Järgmised kaks pilti on Paleokastritsa kuulsast Blue eyes-ist ehk sinisest silmast. See on selline päris vahva elamus, kui sõidad grotti sisse ja mõtled, et kus siis see sinine silm nüüüd on….ja kui siis äkki vaatad selja taha, siis see sinine silm lausa kirkalt helendab ja see on nii äge, et tõepoolest tekitab vaimustust. Ümber selle silma tiirutab arvutu hulk kalu. Vesi kohe päris elab nendest. Leidsin ka netist ühe video, kus saab seda käiku vaadata. Endal oli tegemist pildistamisega ja videot ei teinud. Kuna me polnud ka privaatsõidul, siis tuli arvestada paadikaaslastega, et kõik saaksid pilti teha ja sealjuures et paat ei läheks kummuli, kui kõik ühte serva kallutavad :) VIDEO

Kes soovib aga nautida Paleokastritsa ilu droonilt filmituna, võib vaadata seda VIDEOT. Pilt on täiesti tõene kui välja arvata see, et meie seal käimise päeval ei olnud väljas säravat päikest ja sellevõrra olid kõik värvid vähem erksad.

Peale paadisõitu suundusime randa, et katsuda ära sealne vesi. Imeilus valge liivaga rand lausa meelitas vette, aga see vesi…..see oli ikka päris jääkülm :) Isegi K, kes on meil korralik hüljes, plõgistas hambaid ja oli väga kiiresti väljas tagasi. Kogu asi seisneb nimelt selles, et Paleokastritsas kohtuvad Joonia meri ja Aadria meri ning sinna satuvad külmad hoovused. Väga harva pidi seal olema tõeliselt sooja vett.

Rannas märkasin ühte kaunist puud, millel olid õisikud nagu lavendlil ja lõhnasid nad samuti nagu lavendel, kuid minuteada on lavendel pigem madal taim….või on olemas ka lavendlipuu? :)
Kellel on infot, olen tänulik. Tahaks teada, millega tegemist.

Ei ole enam vist uudis, et seal on igal pool kellatorniga pühamu, olgu või pisikene, aga olemas on.

Rääkides veel Paleokastritsa elust, siis suvel pidavat siin olema kohutavalt palju inimesi. Kohe ikka väga palju. Meie sealviibimise hetkel oli neid samuti juba palju, aga hooaeg oli siis alles alanud ja võin vaid ette kujutada, palju on seal inimesi juulis ja augustis. Kohalikud elatuvad turismist ja kalapüügist. Kohalikud pidid elama seal ainult suveperioodil ja talveks kolivad kõik sealt minema, Miks? Sest seal pidi olema talvel väga kehv kliima, ikka väga niiske ja tuuline ja raskesti talutav. Nii nad kolivadki talveks mujale.
Vanadel aegadel oli aga see kant piraatide lemmik ning sellepärast ehitasid kohalikud oma elamuid kõrgele mägedesse ja niiöelda selg vee poole. Ikka nii, et akendest tuled merele ei paistaks ja võimalusel ehitati maja nii, et puud varjaksid maja ära. Ei tahtnud keegi, et piraadid nende maja merelt märkavad ja tulevad rüüstama. Mida kõrgemal aga elati, seda väiksem oht piraate ukse taga kohata, sest need tegelased polnud just alati parimas vormis, et kõrgele mägedesse ronida. Teedki olid tehtud nii, et võõras neid saludest üles naljalt ei leia.

Tund aega seiklemist ja aeg oli sealmaal, et tagasi bussi minna. Ees oli sõit kõrgele üles, mööda kitsaid ja käänulisi teid, kus paiguti tuli vastutuleval sõidukil tagurdada, et buss läbi lasta või siis võimaluselt tagurdas buss.

Vahepeal oli tee nii kitsas, et tuli foori taga oodata

See järgmine teelõik oli täpselt nii kitsas, et meie suur buss mahtus hädavaevu sellest läbi. Sealkohal pidas giid vajalikuks meile öelda, et meid vedav bussijuht on oma ala proff ja sõitnud juba laitmatult üle 20 aasta ning seda küla kitsaimat tänavat läbib ääretu filigraanusega….mida ei saavat öelda paljude teiste juhtude kohta, sest majade seintel oli kriipse ja täkkeid kõvasti :)

Sõitsime aina kõrgemale…

Ja lõpuks olime kohal. Söögikoha ja vaateplatvormi juures. Meie liikusime kohe sööma, sest aega anti suhteliselt vähe ja kuna taverna oli kolmekorruseline, siis eeldasin, et sealt ülevalt sai veel paremini ümbrust vaadelda.

Vot see oli nüüd söögikoht, kus ma lausa itsitasin, kui kiiresti ühed mehed üritavad sul kõhtu täis sööta :D Niikui me lauda istusime, olid viuhh menüüd ees. Jõudsime sellega vaevalt tutviuda, kui kelner saabus jooksuga tellimust võtma. Ja tagasi koos toitudega oli ta samuti kiiresti, vaatamata sellele, et sisse sadas terve bussitäis rahvast ja ega me seal siis ainukesed polnud. Olles juba ära õppinud, et kreeka salati portsud on üldiselt väga suured, me seekord salatiga piirdusimegi, ilma põhiroata. Küll aga võtsime magustoiduks kohalikku maiust baklava-d. Salat oli üllatusteta- väga, väga maitsev, aga baklava on meie jaoks pisut liiga magus. Meiega ühte lauda istusid 2 noort naist Valgevenest, kes olid meiega ühes bussis ekskursioonil ja neljakesi oli meil jutukas lõunaaeg. Tüdrukud olid siiralt hämmeldunud K keeleoskusest, sest üha piiga vend pidi olema K-st kaks aastat vanem, aga keeleoskus märksa kehvem.Valgevenes pidavat olema inglise keele õpe kehvavõitu. Eestisse pole nad veel reisida jõudnud, kuigi Lätis ja Leedus on käinud. Küsisin, et miks siis Eesti on külastamata? Sellepeale nad ütlesid, et neile on alati tundunud, et Eestis on hirmus külm kliima :D Noh, sellist tõsiselt kuuma suve nagu tänavu meil tõepoolest iga aasta ei ole, aga päris jääkarumaa me samuti vist pole :)

Selline oli see söögimaja.

Ja nüüd need imelised vaated Paleokastritsa lahtedele.

Nagu järgmiselt pildilt näha….hiilis lähiümbruses ringi vihm :)

Meie aga tulime söömast, vaatasime veel pisut vaateplatvormil ringi ja suundusime bussi. Mingil imelikul põhjusel istus seal maja ees üks vanem mees akordioniga ja laulis ennastunustavalt vene keeles “Katjušat”. Keegi meie bussi inimestest sellest vaimustuses ei olnud ja isegi vene rahvusest inimesed pigem vaikselt ignoreerisid. Vanamees ise muidugi ei lasknud ennast sellest absoluutselt häirida ja lõõritas kõvahäälselt edasi. Mis seal ikka – kui see temale rõõmu tegi, las siis laulab :)

Meie sõit läks edasi järgmisesse perefirmasse ja tee lookles kiirakääraliselt vägagi kitsastes oludes.

Meid viidi ühte kohalikku perefirma kauplusesse MakriFamily. Nad kasvatavad oliive ja toodavad igasugust head ja paremat kraami. Eelkõige on nad uhked oma naturaalse kosmeetika sarja üle. Esimese asjana pakuti meile degusteerimiseks väga erinevat mett. Oli seal oliivimett ja mis taimedest kõike veel. Mina ei saanud enam kuidagi lahti apelsinimee mõnusast maitsest ja nii sealt üks pisike purgike minuga koju kaasa rändaski.
See perefirma toodab suurepärast oliivõlibaasilist naturaalset kosmeetikat, kus ei kasutata kahjulikku keemiat ning teevad nad seda ka ekspordiks. Tooteid sai kohapeal proovida ja kaasa osteti sealt ikka päris palju. Mina valisin endale välja ühe kehaõli – Body Oil with Organic Olive & Kumquat scent. Sisaldab veel ka mandliõli ja saialille. Tõeliselt hea lõhnaga(mina, kes ma eelistan iga kell lõhnatut kosmeetikat!!!) ja kehal ääretult mõnus. Kust ma seda nüüd ainult juurde saan, kui otsa saab :P No eks sealt oleks võinud ikka päris palju head kraami veel kaasa osta, aga mõistus ja rahakott panevad õnneks piiri.

See suur oliivipuu on üle 400 aasta vana ja asus külastatavast perekauplusest üle tee. Nende pere oliivipuud on seal ümberringi.

Ja see ongi see koht, kus käisime

Kaua meil poes ostelda õnneks ei lastud ja varsti olime jälle teel. Ikka kitsal teel.
Mõned vaated bussi aknast

Täisnurksed kurvid :P

Peale mõningast sõitmist mägedest alla, olimegi meie viimase vaatamisväärsuse juures kohal.

Achilleuse palee

Aga esmalt veidi külast, kuhu palee on ehitatud.

Kaunis ja maaliline külake Gastouri asub Korfu kesklinnast 9 km kaugusel. Meie Benitsesest asus see umbes 3-4 km kaugusel. Austria keisrinna Elisabeth ehk Sissy, nagu teda hüüti, valis välja justnimelt selle külakese, et ehitada sinna Achilleuse palee. Valitud koht on kõrgel ja väga kauni vaatega. See palee pakkus keisrinnale lohutust peale tema ainsa poja Rudolfi traagilist surma ning soe ja sobilik kliima mõjus hästi tema kehvale tervisele. Põdedes raskekujulist haigust ennustasid arstid keisrinnale vähe elupäevi, kuid Korfu kliima mõjus nii hästi, et keisrinnale lubatud mõne elukuu asemel elas ta veel kena 40 aastat.
Küla oli asutatud sel ajal, kui sinna ehitati kuulsat Bulgariste aristokraatliku suguvõsa talu 1715. aastal. Bulgariste suveresidents koosnes suurest majast, kus paiknes esimesel korrusel oliivipress ja teisel korrusel arvukad magamistoad. Maja oli ümbritsetud suure aiaga, kuhu kuulusid suured puud, bassein ja amfiteater, kus juba Bulgariste eellased korraldasid oma külalistele teatrietendusi.
Bulgarise perekonna eellased olid tuntud kui kreeka kirjanduse loojad, sealjuures Evgenios Bulgaris, kes oli saarel üks esimesi kreeka keele õpetajaid veneetsia valitsemisperioodi ajal.
Ta õpetas kohalikus koolis, mis oli ehitatud veneetslate poolt rikaste perede järeltulijate koolitamiseks.
Talu on heas korras tänase päevani ja asub teel, mis viib Gastouri külast Perma kvartalisse.
Gastouri külas on säilinud ka aadlike maju XVIII ja XIX sajanditest. Need on suured kivimajad massivsete väravatega.(üks selline on ülevalpool asuval pildil) Alumises külas, kitsastel tänavatel asub kohvik, mida sageli külastas keisrinna Sissy. See on just seesama kohvik, mida Sissy armastas külastada peale jalutuskäike ja kus ta armastas vestelda kohalike inimestega.
Sissepääsu kõrval asuval seinal võib näha tänini säilinud keisrinna portreed, mis oli maalitud natuurist tundmatu kunstniku poolt. Kohviku välisseinal on kujutatud Achilleuse palee fragmenti.
Kohviku vastas asub traditsiooniline pagarikoda ” Ektoras”, mida tasub külastada. Omanik küpsetab vanade traditsioonide järgi vanaaegses sütel töötavas ahjus. Tulemuseks on maitsev leib, mis püsib värske mitu päeva. Leib lõunamaalaste mõistes on muidugi teine asi, mis meie leib.
Küla keskel väikese silla taga asub puhta veega allikas. Allikas asus külas iidsetest aegadest ja tema nimeks oli Platanos, iidsete vahtrate pärast, mis kasvasid allika kõrval. Siit ammutasid vett kõik lähedalolevate külade inimesed. 1893. aastal otsustasid Gasturi küla elanikud, et annavad talle keisrinna nime – suure armastuse eest, mida jagas Sissy sellele külale ja külaelanikele. Allikale pandi marmortahvlike, kuhu oli tahutud kiri – Keisrinna Elisabethi allikas.
Sissy võttis sellise kingituse rõõmuga vastu ja au eest, mida osutasid talle külaelanikud kinkis Mitropolise katedraalile vaniku, mis oli tehtud bütsantsi stiilis Austria embleemiga ühelt poolt ja Püha Georgi ikooniga teiselt poolt. Peale seda omistati keisrinnale Korfu aukodaniku tiitel.

Achilleuse paleesse korraldatakse väga palju ekskursioone. Palee ehitas itaalia arhitekt Raphael Carita Austria keisrinna Elizabethi( 1837 – 1898) soovil. Palee sai valmis 1892. aastal, kolm aastat peale ehituse algust. Ehituse ja maatüki üldmaksumuseks loetakse 18 miljonit Šveitsi franki – suur summa isegi praeguses vääringus. Sissy kasutas seda puhkusepaigaks, kuhu eemaldus Habsburgi õukonna intriigide eest. Keisrinnal oli kehv tervis, kaugelearenenud astma ja tema abikaasa, keiser Franz Josef polnud samuti teabmis truu kaaslane. Nii sõitiski keisrinna igal võimalusel Korfu saarele oma paleesse.

Palee sai oma nime keisrinna Kreeka mütoloogia lemmiktegelase Achilleuse järgi. Sissy oli Korfu rahust ja ilust vaimustatus, veetis saarel palju aega ja eriti meeldis talle saart külastada sügisel ja kevadel.

Pärast keisrinna mõrva 1898. aastal Itaalia anarhisti poolt seisis palee peaaegu 10 aastat hüljatuna, kuni 1907. aastal keiser Wilhelm II selle ära ostis. Wilhelm armastas nagu Sissygi väga Korfu saart ja viibis seal sageli. Mingil perioodil I Maailmasõja ajal kasutati paleed serbia ja prantsuse sõdurite hospitalina. II Maailmasõja ajal oli seal saksa ja itaalia vägede staap. Sel ajal kaotati ja rööviti paleest väga palju hinnalisi esemeid. 1962. aastal anti Achilleuse palee kasiino valdustesse, mis paiknes seal järgmised 20 aastat. Ja kas on kohta, kuhu pole jõudnud James Bond? Oh ei, isegi paleesse ta jõudis. Filmi ” Eriti salajane” kasiino stseenid on filmitud just sel perioodil Achilleuse palees, kui seal tegutses kasiino.

Palee anti üle saare turismiametile alles 1983. aastal ja samast ajast on see avatud ka külalistele. Aegamisi on üles otsitud ja tagasi ostetud väga paljud originaalesemed ja mööblit.
Praeguseks on palee restaureeritud ja näeb välja nii, nagu keisrinna ajal. Achilleuse paleed peetakse saare üheks tähtsamaks vaatamisväärsuseks.

Järgmisel pildil on skulptuuri näol sissepääsu kõrval keisrinna ise.

Palee arhitektuuristiili on püütud ikka ja jälle kuidagi ära määratleda. Küll peetakse seda neoklassitsistlikuks, küll saksa stiiliks, aga Lawrents Durrell nimetas seda otsekoheselt ” koletuks hooneks”. Ma ei tea küll, mis selles nii koledat on, sest mulle tundus see üpris kena hoonena, kus märkab nii joonia kui kreeka stiili. Ma ei tea küll muidugi millisena lootis seda näha keisrinna ise, kes polnud lossiga päris 100% rahul, aga koletu see hoone kindlasti ei ole. Keisrinna otsustas õnneks samuti suurest armastusest Korfu vastu sinna paleesse jääda.

Kohe paleesse sisenedes näeme sellist laemaalinguga lage. Iga kord selliseid võimsaid maalinguid vaadates taban ma end mõttelt, kui kohutavalt pikaajaline ja ebamugav töö see võis olla, kõõluda lae all ja samal ajal luua midagi kaunist.

Palee sisaldab siiski hulgaliselt artefakte. On originaalmööblit keirsinna ajast ja mööblit keiser Wilhelm II ajast. Seintel on kauneid maale Achilleusest, kes oli keisrinna lemmiktegelane mütoloogiast ja kellega sarnanes temameelest ta enesetapu sooritanud poeg. Kõikjal on loomulikult maale keisrinnast endast. Achilleust näeme me ka erineval moel kõikjal lossi aias.

Terves palees näeme väga palju saksa ja austria kunstnike maale, kuid muidugi on kõige kuulsam neist maal ” Achilleuse triumf”, kus on kujutatud Achilleust teotamas Hectori laipa. Tegevus toimub Trooja müüride taustal. See on saksa kunstniku Franz Matsch- i maal, mille suurus on 4 x 10 meetrit. Seda maali peetakse palees kõige hinnalisemaks ja tähendusrikkamaks tööks.
Jah, kuna rahvast oli palees murdu, siis see maal jäi mul kahjuks pildistamata. Küll aga on järgmisel pildil maal, kus samuti stseen mütoloogiast- kaldale uhutud Odüsseus ja tema leidja.

K ja suur valge sammas.

Keisrinna voodi

Achilleuse palee aiad

Lopsakad ja rohelised aiad paiknevad astanguliselt piki mäe nõlva 150 m langusega kuni rannikuteeni. Vaated nii põhja kui lõuna poole piki kaljust rannikut on suurejoonelised. Müüre kaunistavad minu lemmikud, kaunid ja värvilised bougenvillead ja muidugi palmipuud. Aedadsesse on laiali paigutatud arvukalt kujusid, eelkõige Achilleusest, kes oli keisrinna kangelane ja kelle järgi on palee oma nime saanud.

See massiivne ja muljetavaldav 15 meetri kõrgune Achilleuse kuju on valmistatud keiser Wilhelm II tellimusel. Nagu ta ise seepeale oli öelnud, siis suurelt sakslaselt suurele kreeklasele.

K Achilleoni aias

Poeedi skulptuur

Magnoolia lõpetas parasjagu õitsemist

K suur armastus ja puhkuse sümbol – palmid. Ja neid tuli igal võimalusel kallistada.

“Sureva Achilleuse” kuju autoriks on saksa kujur Ernst Herter. Arvatakse, et kuju loodi õnnetule keisrinnale pärast seda, kui ta poeg ertshertsog Rudolph Mayerlingis traagilise enesetapu tegi.

Achilleuse legend:

Achilleuse ema Thetis kastis lapse peale sündi Styxi jõkke, mispeale muutus poeg haavamatuks – välja arvatud kand, millest ema teda kinni hoidid. Achilleuse saatus on seotud Troojaga. Paris viis Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena Troojasse, mida siis Menelaos ja liitlased läksid vallutama. Kreeklaste tugevaima sõjamehena oli Achilleus see, kes tappis Trooja kangelase Hectori, kuid Achilleusel ei õnnestunud näha Trooja langemist, sest enne tabas teda saatuslik nool Parise vibust.

K võttis ühe Achilleuse seltsidaami käevangu.

Kui siin piirde ääres seista, avaneb merele väga kaunis vaade, mida pildilt küll ei paista. Seal kauguses on tegelikult meri :)

Palee ja pargikompleks on rajatud mäele, kust avanevad suurepärased vaated Korfu saarele. Siin leidis keisrinna Elisabeth oma sagedaste visiitide ajal rahu ja tasakaalu peale peredraamasid ja ebaõnne. Tol ajal sai mööda jalgrada laskuda palee juurest otse randa, kus oli väike paadisild ( sild lammutati sõja ajal) Korralikum sild ehitati juba Wilhelm II ajal, kes tahtis sinna oma purjekaga silduda, kuid lammutati jällegi sakslaste poolt(nagu ehitatigi) 1944. aastal, kuna sild segas sõjatehnika liikumist. Nüüd on muidugi sild jälle taastatud ja seal asub sedapuhku hoopis söögikoht.

Meie lühike palees ja selle aedades viibimine saigi läbi. K seisis veel korraks meie suurte lemmikute bougenvilleade alla ja oligi aeg minna bussi. Pool tundi koos giidiga ja pool tundi omapäi sai läbi kiiresti ja päris kindlasti oleks tahtnud seal viibida kauem, kui sai. Taimestiku liigirohkus võlus mind eriti. Neid oleks muudkui imetlenud ja imetlenud. Soovitaksin sinna minna mitmeks tunniks ja eelistades hommikust aega või siis õhtupoolsemat, kui liigub veidi vähem turiste.

Ekskursioon läbi ja buss asus ekskursante hotellidesse laiali poetama. Umbes 10 minutit enne meie hotelli hakkas sadama vihma. Tõenäosus oli olemas, sest Paleokastritsa piltidelt on ju näha, et äikesepilved liikusid. Sadama hakkas ikka nii, et ojad voolasid. Bussist hotelli ukseni oli meil joosta üle sisehoovi, aga sealgi oli kõvasti vett maas. Nalja ja naeruga jooksime hotelli, märjaks saime, aga sooja õhuga pole sellest lugu.

Eelviimasel õhtul oli aeg vaadata stendile….ja seal oli kirjas, et meie äralend hilineb 2 tundi. Õnneks oli see varakult teada ja ei olnud vaja lennujaamas passida. Lihtsalt transfeerbuss läks hotelli eest mitte kell 20.00 vaid kell 22.00.

Õues möllas vihm ja äike, müristas ja välgutas. See oli selline mõnus lõunamaine vihm, aga ometi ei paistnud kusagilt heledamat lapikest, et oleks lootust vihmasaju lõppemisele. Võtsin siis ette ilma uurimise ja pilt, mida ma nägin, ei rõõmustanud mind kohe üldse. Ilmateate kohaselt pidi terve järgmise päeva sadama lausvihma :(
Eks meil tekkis mure ikka küll. Mida teha terve päeva, kui õues sajab, chek out on juba kell 12 päeval ja transfeer lennujaama läheb alles kell 22 õhtul? Tuba pikendada ega asendada kahjuks samuti ei saanud, kuigi ma seda mõtet kaalusin. Lihtsalt hotell oli nii täis, et nii palju, kui inimesi lahkus, samapalju tuli ka sisse.
Õhtu möödus meil igarahes toas. Õnneks olime priskelt söönud ja kuskile toidujahile polnud tarvidust minna. Pealegi, süüa oleks saanud ka hotellis. Nii me siis istusime, pakkisime osaliselt asjad kokku, ajasime juttu ja kui pimedaks läks, sättisime ennast magama – mure ilma pärast hinges.

Terve öö sadas…..aga kuidas läks meil viimane päev tegelikult, sellest juba järgmises postituses :)